LÄHEKS REISILE?!

Öeldakse, et mida paremini on tehtud eeltöö ja ettevalmistus, seda nauditavam reis tuleb. See ei tähenda et kogu reisikava tuleks punktuaalselt kirja panna. Ei-ei. See tähendab, et viid ennast kurssi sellega kuhu sa lähed ja mida sa sinna tegema lähed :). Kui me sügisel otsustasime reisile minna ja valisime sihtkohaks Indoneesia, siis hakkasime (tegelikult algul tegin seda üksi) kohe Indoneesia kohta materiali ostima. Alustades http://www.trip.ee/ st ja lõpetades nii eestlaste kui välismaalaste isiklike blogidega kes seal kandis käinud. Ja loomulikult LP (http://www.lonelyplanet.com/uk), mis on igale bäkbäkkerile kohustuslik. Kui olulisem infovalik oli välja selekteeritud, sukeldusime juba kahekesi sellesse - nii kui mõni vaba moment tekkis. Kas õhtul kodus olles, või mõnel nädalavahetusel. Igapäevaselt muidugi seda teha ei jõudnud.
Lõpuks hakkasid selgemalt välja joonistuma kohad, mis meile rohkem huvi pakkusid. Indoneesia asub niivõrd laial alal, et ühest otsast teise on vaata et sama maa, mis Eestist Indoneesiasse - seega on huvipakkuvaid kohti ja tegevusi päris palju ja nad on suhteliselt erinevad. Alustades aktiivsetest vulkaanidest ja happejärvedest ning orangutangide ja hiidvaraanide looduskaitse aladest lõpetades maastikkega kus inimjalg pole astunud ning kust igal aastal leitakse kümneid uusi linnu- ja isegi loomaliike. Unustamata ei tohiks jätta iidseid kultuuripärandeid ning pärismaalasi, keda võib veel täiesti vabalt ka nüüdisajal seal leida - seega üks väheseid selliseid allsejäänud paiku maailmas.
           Seega alguses oli küll selline tunne, et sellest infost läbi ei näri, ja kui närib, siis pool jääb ikka närimata! No tõenäoliselt eks jäigi. Kuid teatud asjad tõmbavad sind nagu kummipaelaga - ja siis ei omagi ülejäänu tähtsust. Leppisime Margusega suhteliselt alguses juba kokku, et osa reisist peaks olema lebotamiseks ja osa kappamiseks. Päris nii ei tahtnud et kappad kott seljas iga päev uude kohta ja niimoodi kuu aega järjest - pärast ei mäleta midagi mida nägid või kus käisid ja stressitase on ka kõrge - muudkui kella-ajad, bussijaamad, rongijaamad, lennujaamad, lahti pakkimine, kokku pakkimine, tolm ja higi - uuuh! Ja päris kuu aega ühe palmi all ka nagu ei viitsiks lebotada...
            Samuti oli algusest peale kindel plaan reisida backbackersitena-ehk seljakotireisijatena. Tuleb poole odavam ja on poole huvitavam. Siis saab näha selliseid kohti ja mõnusat ehedust, mida paketi ja kohvrireisidel juba niisamalihtsalt ei kohta. Pealegi - raha loeb ka! Leidsime et pigem hoiame kokku hotellide ja mugavuse pealt, aga mitte seikluste pealt. No jah - hotelli me vaevalt et satumegi - pigem hostelid ja hütid. Aga mingi peavari kindlasti - päris lageda taeva all magamiskotis või telgis - liiga palju jama ja liiga palju asju kaasa tassida ja ohtlik ka - ei tasu ära! Too extreme for me! Kokkuhoitud raha eest saame sihtkohtades põnevaid asju ette võtta, retki džunglis ja ookeni põhjas (või peal!).

               Ning tegelikult läheb meil pappi ka varustuse ostmise peale, sest seda on meil kahepeale kokku suht kasinalt hetkel - alates riietusest ja jalanõudest lõpetades seljakotiga. Tahaks võimalikult vähe asju kaasa võtta ja see on juba kunst omaette. Kuidas võtta kaasa täpselt nii vähe asju kui vaja on?! Ikka tekib mõte et - äkki mul läheb seda ka vaja, äkki ma tahaks neid roosasi pükse ka kanda? :)
Jaaah - oma naiselikkus tuleb nüüd hetkeks alla suruda - vaadata mööda värvidest ja tegumoest ning keskenduda vaid sellele mida tõesti VAJA on. Eelmiste reisidega olen alati üle pingutanud - tahaks seekord täppi panna! Margusel õnneks selliseid probleeme ei ole - tema paneks hambarja ühte tasku ja pangakaardi teise tasku ja kõik. :D