Tegelikult oli nii, et meie, Maria ja Cejei läksime snorgeldama, aga teised harpuuriga kala püüdma. No harpuuri all mõtlen ma sellist kalatapu relva, et vajutad päästikule siis metallist terav nool lendab kala sisse ja on selle relvaga nööriga ühendatud. Meid pandi keset koralle maha. Eemal oli üks korall-laid, kuhu Cejei tassis ka pikniku asjad. Meie jäime snorgeldama ja Manches ja teised sõitsid kaugele silmapiiri juurde kala püüdma. Vat see koht oli küll eriti vägev! Meeeeeeeeeletult palju igasugu koralle ja tuhandeid kalu.
Ma arvan ma ei pane palju juurde, kui ütlen "tuhandeid".
Riff oli nii pikk et keegi meist selle lõppu ei ujunud ja ta läks nagu kaljusein otse sügavusse. Rifi peal oli ca 1-1,5 m vett ja siis tuli järsk sügavik, pakuslt koralle täis.
Ega need korallid ka väga sügaval ei kasva, ma arvan maksimaalselt 10 meetrit. Edasi tundus juba valge klibu ja oli liiga sügav, et üldse midagi näha.
Mõne aja pärast läksime välja ja sõime ja jõime. Maria sidus mulle päiksekaitseks käterätiku pähe ja Cejei andis oma nokamütsi. Marial oli ka väike esmaabi pakike kaasas ja me saime mu põlvehaava ka kinni panna. See pole ikka ju veel paranend ega koorikut peale võtnud. Hoian teda nii palju lahtisena kui võimalik, ainult siis on lootust et ta kuivab ja kiiremini terveneb. Samas peab olema ettevaatlik et sinna mingid bakterid ja mustus ei lähe, ikkagi lahtine haav. Küll pindmine. Õnneks pole siiani põletikku tulnud ega paiste läinud ja tegelikult iga päevaga jääb väiksemaks. Aga otsese päikse kätte teda lahtisena viia ei tohi.
Tegelikult oli seal suht valus istuda.
Seal ei olnud liiv, vaid kivinenud korallitükid. Fantaseerisime jälle teemal, et mõtle kui meile ei tuldagi järgi. Siin oleks raudselt kiiremini ära koolend, päiksepõletushaavadesse surnud. Mul hakkaski juba pea valutama vaikselt. Laid oli ju lihtsalt lapike ilma veeta maad keset lõõskavat ekvatoriaalset päikselist keskpäeva. Tundus et ka Maria ja Cejei muutuvad rahutuks. Üks väike mootoriga paat lähenes, ja Maria kukkus neile lehvitama ja hõikuma ja jooksis laiu peal ringi. Paat meie juurde küll ei tulnud, mõtlesid vist me niisama tervitame. Cejei hakkas Mancese paadi poole valge rätikuga vehkima nagu merehädaline. Maria hõikus ja plaksutas käsi lootuses et nad kuulevad. Lõpuks ühinesin nendega ja häälitsesime ja vehkisime pea kohal rätikutega.
Ainult Margus oli rahulik nagu ikka, mängis kalda ääres krabide ja teokarpidega ja tegi meist pilte. Mõne aja pärast meid siiski märgati ja tuldi meile järgi. Maria lasi meid, snorgeldajaid, otsejoones koju viia, jättes teised veel kala püüdma. Osa kalasaaki oli ka juba laevas.
Koju jõudes võtsin peavalu tabletti, loputasin end külma veega ja magasime peaaegu õhtuni. Õhtusöök oli jälle nii maitsev et ma ei suutnud kuidagi söömist lõpetada. Seekord oli kartul, riis, mingi liha hästi heas kastmes ja õrnalt hautatud kapsa ja porganisalat. Ja magustoiduks taignas praetud banaanid. Oiii nämmmm. Kõiki neid praebanaane ei jaksanud ära süüa, aga võtsime nad salvrätikuga kaasa. Muide, Cejeile mõjus see päevane päiksevann nii kurnavalt et tal vererõhk tõusis 180neni ja ta viidi arstile. Alles homme tuleb koju. Vaene Cejei! Ta veel andis oma mütsi ju mulle seal. Loodame et tal saab kõik korda homseks!
- Posted using BlogPress from my iPad
