Monday, May 2, 2011

3päev Maria juures, II osa

Pärast hommikusööki kutsus Maria meid snorgeldama. Olime loomulikult nõus. Kogu Maria pere tuli kaasa. Manches, Annike, Cejei, Kornelis ja teiste nimesi ma ei teadnud. Kokku läksime kümnekesi.


Tegelikult oli nii, et meie, Maria ja Cejei läksime snorgeldama, aga teised harpuuriga kala püüdma. No harpuuri all mõtlen ma sellist kalatapu relva, et vajutad päästikule siis metallist terav nool lendab kala sisse ja on selle relvaga nööriga ühendatud. Meid pandi keset koralle maha. Eemal oli üks korall-laid, kuhu Cejei tassis ka pikniku asjad. Meie jäime snorgeldama ja Manches ja teised sõitsid kaugele silmapiiri juurde kala püüdma. Vat see koht oli küll eriti vägev! Meeeeeeeeeletult palju igasugu koralle ja tuhandeid kalu.



Ma arvan ma ei pane palju juurde, kui ütlen "tuhandeid".









Riff oli nii pikk et keegi meist selle lõppu ei ujunud ja ta läks nagu kaljusein otse sügavusse. Rifi peal oli ca 1-1,5 m vett ja siis tuli järsk sügavik, pakuslt koralle täis.



Ega need korallid ka väga sügaval ei kasva, ma arvan maksimaalselt 10 meetrit. Edasi tundus juba valge klibu ja oli liiga sügav, et üldse midagi näha.
Mõne aja pärast läksime välja ja sõime ja jõime. Maria sidus mulle päiksekaitseks käterätiku pähe ja Cejei andis oma nokamütsi. Marial oli ka väike esmaabi pakike kaasas ja me saime mu põlvehaava ka kinni panna. See pole ikka ju veel paranend ega koorikut peale võtnud. Hoian teda nii palju lahtisena kui võimalik, ainult siis on lootust et ta kuivab ja kiiremini terveneb. Samas peab olema ettevaatlik et sinna mingid bakterid ja mustus ei lähe, ikkagi lahtine haav. Küll pindmine. Õnneks pole siiani põletikku tulnud ega paiste läinud ja tegelikult iga päevaga jääb väiksemaks. Aga otsese päikse kätte teda lahtisena viia ei tohi.
Tegelikult oli seal suht valus istuda.




Seal ei olnud liiv, vaid kivinenud korallitükid. Fantaseerisime jälle teemal, et mõtle kui meile ei tuldagi järgi. Siin oleks raudselt kiiremini ära koolend, päiksepõletushaavadesse surnud. Mul hakkaski juba pea valutama vaikselt. Laid oli ju lihtsalt lapike ilma veeta maad keset lõõskavat ekvatoriaalset päikselist keskpäeva. Tundus et ka Maria ja Cejei muutuvad rahutuks. Üks väike mootoriga paat lähenes, ja Maria kukkus neile lehvitama ja hõikuma ja jooksis laiu peal ringi. Paat meie juurde küll ei tulnud, mõtlesid vist me niisama tervitame. Cejei hakkas Mancese paadi poole valge rätikuga vehkima nagu merehädaline. Maria hõikus ja plaksutas käsi lootuses et nad kuulevad. Lõpuks ühinesin nendega ja häälitsesime ja vehkisime pea kohal rätikutega.



Ainult Margus oli rahulik nagu ikka, mängis kalda ääres krabide ja teokarpidega ja tegi meist pilte. Mõne aja pärast meid siiski märgati ja tuldi meile järgi. Maria lasi meid, snorgeldajaid, otsejoones koju viia, jättes teised veel kala püüdma. Osa kalasaaki oli ka juba laevas.




Koju jõudes võtsin peavalu tabletti, loputasin end külma veega ja magasime peaaegu õhtuni. Õhtusöök oli jälle nii maitsev et ma ei suutnud kuidagi söömist lõpetada. Seekord oli kartul, riis, mingi liha hästi heas kastmes ja õrnalt hautatud kapsa ja porganisalat. Ja magustoiduks taignas praetud banaanid. Oiii nämmmm. Kõiki neid praebanaane ei jaksanud ära süüa, aga võtsime nad salvrätikuga kaasa. Muide, Cejeile mõjus see päevane päiksevann nii kurnavalt et tal vererõhk tõusis 180neni ja ta viidi arstile. Alles homme tuleb koju. Vaene Cejei! Ta veel andis oma mütsi ju mulle seal. Loodame et tal saab kõik korda homseks!

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Rajan Ampat, Gam' i saar, Yewaupnori küla

3päev Maria juures, I osa

Gami saarel on põhiliselt troopiline džungel, kus elavad peamiselt linnud ja kus-kusid. Suuri loomi siin ei ole. Kus-kus (nii nad hääldavad) pidi mingi goaala laadne olema. Meil Margusega õnnestus täna tema tagumiku natuke näha kui ta puudel hüppas. Täna hommikul kell 5 tuli Manches meid äratama, et saata meid väikesele džungliretkele koos kohaliku Nikoga. Ka Maria oli juba üleval ja andis meile kaasa suure taskulambi. Oli kottpime. Margusel oli oma, eestist kaasavõetud LED taskulamp, mis näitas kümme korda paremini. Nikol oli vaid binokkel ja matšeeta, millega ta teele ettekasvanud taimi maha lõikas. Tee läks läbi magava küla ja seejärel otse kottpimedasse džunglisse. Niko oli paljajalu. Tee oli konarlik, tervate kividega ja puujuurtega ning läks päris järsult mäest üles. Komistasime aegajalt libedatel kividel ja vähemalt mina hingeldasin nagu astmahaige. Niko liikus väledalt ja vaikselt nagu džunglikass. Meid (põhiliselt mind) aegajalt järgi oodates. Džungel ei maganud vaid siristas, pinises ja sahises ja laulis ja mida aega edasi seda valjemini. Kui olime roninud umbes pool tundi jõudsime lagendikule, kus oli ehitatud katusega istumiskohake. Jäime sinna natukeseks istuma kuni taevas hakkas helendama. Aegajalt kukkus meile seal rohutirtse kaela. Umbes kümme korda suuremaid kui eestis.


Tulime siia eesmärgiga linde kohata. Ma nagu lootsin et saab lähedalt igasugu suuri ja värvilisi linde näha. On ju see saar kantud LPsse kui üks põhilisi linnuvaatlus asukohti indoneesias. Aga kahjuks ei olnud nii nagu loomaaias. Linnud olid kõrgel, nii et vaevu nägid värve. Niko näitas meile kakaduud ja paradiisilindu ja veel mingisuguseid kelle nime ma ei desifritšeerinud. Üks tegi lennates oma tiibadega nii kõva häält nagu helikopter! Valgeks läks järsku ja iga lind lõi oma laulu lahti. Kes ragises nagu tramm, kes laulis väga konkreetse viisiga, kes vilistas ja kes siristas. Kusjuures mitte vahetpidamata, vaid oma etteaste teinuna jäädi veidikeseks vait. Seepärast oli orkester pidevalt erineva kõlaga, kuna laulsid koos erinevad solistid. Niimoodi pead kuklas passides me kus-kusi tagumikku nägimegi. Minumeelest oli see kollane, aga Margus ütles et helehall! :)
Niko põrkas äkki ehmunult tagasi ja andis meile märku et me sinna ei läheks. Ei no kus meie siis saime mitte minna, issand nii põnev ju! Äkki on madu vms? Peenikese, mahalangenud puu õõnsusest lendasid välja herilase laadsed putukad. Niko näpistas ennast käsivarrest tahtes näidata et need hammustavad. Aga meie passisime ikka nina pikal. Niko viskas väikse oksarao õõnsuse pihta. Oeh mis kurjakuulutav urin või undamine sealt sellepeale kostis. Huvitav mismoodi need herilased siukest karu urinat oskavad teha?
Jätsime vaesed putukad rahuke ja asusime tagasiteele. Päike oli juba kõrgel. Tee peal vedeles pea igal sammul pisikesi ussikesi. Sellised keskmise nastiku jämedused aga ainult 10cm pikad. Enamasti keras. Niko astus tulles ühele peale ju! Paljaste jalgadega. Aga lähemal vaatlusel selgus, et tegemist polnud üldsegi ussiga vaid pigem mingi sajajalgsega vms. Niko ja Margus võtsid neid kätte. Ma ka katsusin. Nad olid kuivad ja soojad.


Kõndisime üle silla ja läbi äsjaärganud külakese. Seal juba toimetati - sussutati hommikusööki, pühiti luuaga majaesist ning tehti pesuprotseduure.


Tagasi Maria juurde jõudes olime päris läbi. Palavusest ja füüsilisest pingutusest selle palavusega. Otsustasime seega oma hüti juures snorgeldamise ära proovida.


Kuna oli varahommik siis vesi oli veel üsna kõrgel. Siin algab hommikuti mõõn ja saavutab oma maksimaalsuse umbes keskpäevaks. Ja hakkab siis tasapisi tõusma - öösel peaks vesi kõige kõrgem olema. Oleme näinud kuidas meie hüti postid on vaevalt 20cm sügavuses vees. Täna hommikul aga oli vesi pea poolteist meetrit. Seega läksime oma džunglipalavuses vaevatud keha kosutama snorgeldamisega. Hüti lähedal ja all oli palju suuri rõõneskarpe (Marguse definitsioon). No see on siuke merekarp millest Veenus sündis. Need olid suured ja värvilised.


Suuremad olid nii suured, et ainult kahe käega kallistades oleks ümbert kinni ulatunud. Kui kogemata ühele vastu läksin, siis tõmmas kohe oma naha koomale. Siis hakkas täiega vihma sadama, aga meie snorgeldasime edasi. Hea soe vihm oli. Ja saingi mageda veega end üle uhutud.


Lõpuks ronisime välja.



Tervitasime Kraabut ja Ämbut. Ämbu oli meil terrassi lae all elav rohelise-valge kirju ämblik. Koos jalgadega peopesa suurune.







- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Rajan Ampat, Gam' i saar, Yewaupnori küla