3päev Maria juures, I osa

Gami saarel on põhiliselt troopiline džungel, kus elavad peamiselt linnud ja kus-kusid. Suuri loomi siin ei ole. Kus-kus (nii nad hääldavad) pidi mingi goaala laadne olema. Meil Margusega õnnestus täna tema tagumiku natuke näha kui ta puudel hüppas. Täna hommikul kell 5 tuli Manches meid äratama, et saata meid väikesele džungliretkele koos kohaliku Nikoga. Ka Maria oli juba üleval ja andis meile kaasa suure taskulambi. Oli kottpime. Margusel oli oma, eestist kaasavõetud LED taskulamp, mis näitas kümme korda paremini. Nikol oli vaid binokkel ja matšeeta, millega ta teele ettekasvanud taimi maha lõikas. Tee läks läbi magava küla ja seejärel otse kottpimedasse džunglisse. Niko oli paljajalu. Tee oli konarlik, tervate kividega ja puujuurtega ning läks päris järsult mäest üles. Komistasime aegajalt libedatel kividel ja vähemalt mina hingeldasin nagu astmahaige. Niko liikus väledalt ja vaikselt nagu džunglikass. Meid (põhiliselt mind) aegajalt järgi oodates. Džungel ei maganud vaid siristas, pinises ja sahises ja laulis ja mida aega edasi seda valjemini. Kui olime roninud umbes pool tundi jõudsime lagendikule, kus oli ehitatud katusega istumiskohake. Jäime sinna natukeseks istuma kuni taevas hakkas helendama. Aegajalt kukkus meile seal rohutirtse kaela. Umbes kümme korda suuremaid kui eestis.


Tulime siia eesmärgiga linde kohata. Ma nagu lootsin et saab lähedalt igasugu suuri ja värvilisi linde näha. On ju see saar kantud LPsse kui üks põhilisi linnuvaatlus asukohti indoneesias. Aga kahjuks ei olnud nii nagu loomaaias. Linnud olid kõrgel, nii et vaevu nägid värve. Niko näitas meile kakaduud ja paradiisilindu ja veel mingisuguseid kelle nime ma ei desifritšeerinud. Üks tegi lennates oma tiibadega nii kõva häält nagu helikopter! Valgeks läks järsku ja iga lind lõi oma laulu lahti. Kes ragises nagu tramm, kes laulis väga konkreetse viisiga, kes vilistas ja kes siristas. Kusjuures mitte vahetpidamata, vaid oma etteaste teinuna jäädi veidikeseks vait. Seepärast oli orkester pidevalt erineva kõlaga, kuna laulsid koos erinevad solistid. Niimoodi pead kuklas passides me kus-kusi tagumikku nägimegi. Minumeelest oli see kollane, aga Margus ütles et helehall! :)
Niko põrkas äkki ehmunult tagasi ja andis meile märku et me sinna ei läheks. Ei no kus meie siis saime mitte minna, issand nii põnev ju! Äkki on madu vms? Peenikese, mahalangenud puu õõnsusest lendasid välja herilase laadsed putukad. Niko näpistas ennast käsivarrest tahtes näidata et need hammustavad. Aga meie passisime ikka nina pikal. Niko viskas väikse oksarao õõnsuse pihta. Oeh mis kurjakuulutav urin või undamine sealt sellepeale kostis. Huvitav mismoodi need herilased siukest karu urinat oskavad teha?
Jätsime vaesed putukad rahuke ja asusime tagasiteele. Päike oli juba kõrgel. Tee peal vedeles pea igal sammul pisikesi ussikesi. Sellised keskmise nastiku jämedused aga ainult 10cm pikad. Enamasti keras. Niko astus tulles ühele peale ju! Paljaste jalgadega. Aga lähemal vaatlusel selgus, et tegemist polnud üldsegi ussiga vaid pigem mingi sajajalgsega vms. Niko ja Margus võtsid neid kätte. Ma ka katsusin. Nad olid kuivad ja soojad.


Kõndisime üle silla ja läbi äsjaärganud külakese. Seal juba toimetati - sussutati hommikusööki, pühiti luuaga majaesist ning tehti pesuprotseduure.


Tagasi Maria juurde jõudes olime päris läbi. Palavusest ja füüsilisest pingutusest selle palavusega. Otsustasime seega oma hüti juures snorgeldamise ära proovida.


Kuna oli varahommik siis vesi oli veel üsna kõrgel. Siin algab hommikuti mõõn ja saavutab oma maksimaalsuse umbes keskpäevaks. Ja hakkab siis tasapisi tõusma - öösel peaks vesi kõige kõrgem olema. Oleme näinud kuidas meie hüti postid on vaevalt 20cm sügavuses vees. Täna hommikul aga oli vesi pea poolteist meetrit. Seega läksime oma džunglipalavuses vaevatud keha kosutama snorgeldamisega. Hüti lähedal ja all oli palju suuri rõõneskarpe (Marguse definitsioon). No see on siuke merekarp millest Veenus sündis. Need olid suured ja värvilised.


Suuremad olid nii suured, et ainult kahe käega kallistades oleks ümbert kinni ulatunud. Kui kogemata ühele vastu läksin, siis tõmmas kohe oma naha koomale. Siis hakkas täiega vihma sadama, aga meie snorgeldasime edasi. Hea soe vihm oli. Ja saingi mageda veega end üle uhutud.


Lõpuks ronisime välja.



Tervitasime Kraabut ja Ämbut. Ämbu oli meil terrassi lae all elav rohelise-valge kirju ämblik. Koos jalgadega peopesa suurune.







- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Rajan Ampat, Gam' i saar, Yewaupnori küla