Jah nüüd me sööme ja joome juba kõike ja ei desinfitseeri iga 5 minuti tagant käsi. Ju oleme kohalike bakteritega harjunud, sest kõht on mõlemil täiesti korras.
Kui Kuta randa peetakse saastunuks, siis Sanuri randa mitte. No jah, kuid eile rannas käies oli küll väike pettumus. Oleks midagi ilusamat oodanud. Rand oli enamvähem puhtuseastmelt võrdne Piritaga. Ja inimesi oli küll vähem, aga omaette olemise ruumi ka ei olnud. Püüdsin küll alguses snorgeldada, aga peale vetikate ei näinud ma midagi. Mõtlesime, et ju on paremad snorgeldamise kohad kuskil nurga taga. Ning eile õhtul, tänaval konnates, ostsimegi ühest " tourism office" - ist snorgeldamise paketi! Muide, neid tourist offisseid on siin iga nurga peal ja paljud neist reklaamivad end ka kui official tourism information, ek siis ametlik turismiinfo. Aga seda ei tasu uskuda, kõige labasem reklaamitrikk- igaüks pakub ikka oma!
Niisiis, eile ühes büroos, tehti meile "special price" ja paketi sees oli siis tund aega snorgeldamist, ja klaaspõhjaga paadiga sõitmist Turtle Islandile, kus siis minu arusaamist mööda saame läbi klaaspõhja merekilpkonnasid ujumas näha. Lisaks oli veel transfeer hotellist ja tagasi. Paketi saime täpselt kolm korda odavamalt kui neil hinnakirjas. Ikka sama nipiga, et okei, me mõtleme ja hiljem tuleme tagasi! Kusjuures me tahtsime päriselt ka mõelda, aga siis ta pakkus nii palju alla, et võimatu oli ära öelda.
Hommikul kell 10 oligi auto järgi, et meid paadi juurde viia. Sõit kestis kokku kolmveerand tundi! Seda me küll ei arvanud, et meid nii kaugele tassitakse! Sõitsime läbi Kuta Nusa Duale. Niipalju kui mina Nusa Duat teadsin, oli see kallite resortide koht.
Igaljuhul jõudsimegi Nusa Dua sadamalaadsesse randa. Seal oli palju väikepaate, mootorpaate ja igasugu muid veesõidukeid. Rannal pakuti rahvale lõbusõitu õhus nii kummipaatide kui langevarjudega. Rand ise oli päris räpane ja vesi solgine!
No ronisime meile mõeldud paati ning indoneeslasest noor kutt sõidutas meid sada meetrit kaldast eemale, kus oli palju teisigi paate, mille vahel sõelusid hirmkiirete nõksudega langevarje vedavad kiirpaadid. Jättis mootori seisma ja andis märku et minge nüüd snorgeldama! Wada fak?! Siuke müra, kära ja lained...mismoodi sellises kohas snorgeldada saab??? No hüppasime siiski sisse. Minu snorgeldusretk oli lühike, umbes 6 minutit. Kuna hoovus oli tugev ja paatidelt tulevad lained ka segasid, siis just nii palju võttis mul aega, et paadi juurde tagasi ujuda. Pärast seda kui olin natuke üritanud snorgeldada, nägin palju vetikaid, paari surnud koralli ja ühte õnnetut halli kala. Selle pagana loksumisega õnnestus mul ka korralik maotäis seda sitavett alla neelata! Margus snorgeldas mingi 10 mintsa siis ronis ka tagasi, ka tema polnud midagi näinud. Sorgeldamiseks oli plaanitud ju tund aega! Paadimees sõtis 50 meetrit veel eemale, no umbes et minge siin snorgeldama! Margus läkski! Mul aga polnud mingit tahtmist, eriti nähes kuidas konkreetne prügi, kilekotid ja pakendid paadi ümber loksusid. Bali my ass!
Edasi läks sõit Turtle Islandile, mis oli snorgelduse kohast vaevalt 10 minti paadisõidu kaugusel. See paadisõit oligi kogu retkest ainus mida ma nautisin, kahju et seda nii vähe oli.
Mingeid kilpkonni muidugi me sellest nö klaaspõhjaga paadis ei näinud. Klaaspõhjaks nimetati pisikest illuminaatorit, mis asus tõesti paadi põhjas.
Aga kilpkonnasi me siiski nägime. Mitte küll vabas looduses, vaid nagu loomaaia laadses asutuses/kasvanduses. Turtle island rannariba oli ka pakuslt paadikesi täis, ja vesi läbipaistmatu nagu Tamula järves. Sama paksult oli see ka turiste täis.
Kilpkonni oli seal palju, suuri ja väikesi, aga suht väikese ala peal. Nagu loomaaias. Väikestel kilbudel olid uimed nii armsasti kilpide peal!
Kõige rohkem meeldis meile üks väike tõsine ahv, kes oli üksi suures puuris. Rääkisime temaga pikalt juttu vaikses puuriääres. Ta nätas kuidas tuleb teda sügada ja pressis end siis vastu puuri. Eks me siis sügasime. Aegajat toppis ta küll selja, küll kõhu, küll kõrvataguse ette. Nii kui lõpetasid näitas ta uuesti ette, kuidas ja kust peab sügama! Väga vahva tegelane oli.
Veel ühed huvitavad elukad keda sai lähedalt näha oli koer- nahkhiired. Uskumatud tegelased. Kahju, et nendest pilte ei teinud. Veel oli seal üks varaan lahtiselt.
Kaua me seal ei olnud, seega ronisime laevale ja peagi olime algses sadamas. Läksin ütlesin sellele bossile, et mulle snorgeldamne ei meeldinud, see ei ole mingi snorelduskoht vaid petukaup, ja palun selle eest raha tagasi! Raha ma muidui tagasi ei saanud, ja ega ma väga peale ka ei käinud. Bossike ütles, et kõik käivad siin snorgeldamas ju! Ja ütles et 10 minuti pärast tuul pöördub, et mingu me uuesti snorgeldama, siis on rohkem näha! Isekeskis olime kindlad, et ega see tuul koralle ja kalu juurde küll ei too, vbla vesi muutub vähem prügiseks. Igajuhul ei viitsind oma aega raisata ja lasime endid hotelli tagasi tuua. Kui olimime receptionisse jõudnud, oli seal kaks meest, kes nähes meie snorgeldamisvarustus kohe uurisid kas me käisime snoreldamas? Ja kus? Rääkisime oma kogemusest. Ja nemadki ütlesid et pole siinkandis head kohta leidnud!
Nojah, ma ei väida et siin ei ole häid snorgeldamiskohti, aga igaljuhul on neid siis raske leida!
Pärast väikest puhkust läksime rannakohvikusse puuviljasalatit ja kevadrulle sööma(näm-näm!) ja siis võtsime ka massaazi. Ma võtsin tradistioonilise Bali massaazi. Teistmoodi oli see, et rohkem kasutati vajutamisjõudu ja masseeriti ka rindu ja kõhtu! :) Aga muidu oli väga hea. Siiani parim massaaz Indoneesias!
Õhtusöök oli ühes rannaäärses restoranis, vabas õhus, mis oli ka üks LP soovitusi. Muuhulgas proovisin kookosveini (järelmaitse meenutas kingaviksi). Tellisime värsket grillitud tuunikala ning grillitud krevette. Tuunikala polnud suurem asi, aga grillkrevetid viisid keele alla!!! Ma oleks üksi 3 portsiont vabalt ära söönud! Tõeliselt hõrk delikatess! Need serveeriti meile pisikese savi anuma peal puust varrastel, mille põhjas hõõgusid tukid:
- Posted using BlogPress from my iPad
Location:Sanur
No comments:
Post a Comment