Siia saime tänu sellele et turismiinfos kutsusti meile üks nö vahendaja, kes viimasel hetkel asjad korda ajas. Helistas Mariale ja küsis kas saab meid vastu võtta, korraldas meie paadisõidu Waisaist Gami saarele, sebis meile odava takso sadamasse ja aitas ka õige laeva peale. Oskas perfektselt ingliskeelt, oli väga meeldiv ja sõbralik ja tema nimi oli Rudy.
Kindlasti soovitan. Omalkäel ei tee siin midagi ära , kui just indoneesia ja/või paapua keelt ei oska. Või kui eelnevalt kõik plaanitud ja reserveeritud pole. See, muide, hetkel meil selgusetu kes siin indoneesiat ja kes paapuat kõneleb. Hiljuti saime teada et keeled on erinevad.
Seekord väiksema ja kiirema ja veidi kallima laevaga ei saanud minna. Ei saanudki aru miks. Kappasime viimsel hetkel laeva sisse, kuid keegi pileteid ei müünud ja midagi räägiti indoneesia keeles kõlarisse. Rudy jõudis meie kannul paar minutit hiljem ja ütles, et see laev läheb kahe tunni pärast, et meil tuleb hoopis selle kõravl seisva suure laeva peale minna.
Okei. No läksime. Ostsime piletid. Rudy jättis meiega hüvasti ja andis meile kaasa kinnikleebitud paki Mariale. Muide kogu selle värgi eest maksime sulas otse Rudile, ilma mingi kinnituse ega kviitungita. Aga kuna nii turismiinfo kui ka LP teda soovitas, siis usaldasime. Ja tundub, et õigesti tegime.
No kui olime selles faking palavas laevas tund aega juba passind ja väljumist oodanud, siis hakkas juba üle viskama. Jube palav oli. Vahepeal sõin oma lõuna ära milleks oli vesi ja küpsis. Siis kohtasime veel üht vanemat valget paari (peale nende olime jällegi ainsad valged laeval). Nemad olid prantslased. Saime kohe jutule kui üksteist nägime. Nad rääkisid omavahel prantsuse keeles, aga nimetasid end britaniteks. See pidi olema põhja prantsusmaal piirkond, mis ei taha olla prantsusmaaks kutsutud. Nemad arvasid et meie oleme inglased( halleluuja, kui mu inka õps seda kuuleks!)
Neil oli enam vähem sama reisimarsruut ja aeg nagu meil, ainult vastupidine. Nemad just tulid Balleim Walleist, aga meie lähme veel sinna. Nad andsid ka ühe kohaliku giidi andmed, keda soovitasid.
Paljud kohalikud tulid meiega juttu tegema, kuigi ei rääkinud üldse, või siis õige vähe inglise keelt. Samuti tahtsid paljud meiega koos endale pilti teha oma mobiiliga. Tegin ka siis mõned:
Ühtedelt kohalikelt uurisime miks pagan see laev ei liigu. Pärast pikka seletamist saime aru et ootame mingeid inimesi. Hiljem selgus, ja ka nägime, et oodatavad olid matuselisi koos surnuga.
Kui vilkuritega valge auto sadamasse sõitis, ümbritses seda kohemaid rahvamass. Ja ka laeval pistsid kõik reisilised pea välja ja vahtisid. Nagu ka meie tegime.
Lõpuks, ca 2 h hiljem hakkas see pagana kolakas liikuma. Olime sellest palavusest surmani väsinud. Ja puupinkide peal istumisest samuti. Sõit ise pidi kestma 3 tundi.
Sõit oli kergem, sest mõnus tuul jahutas. Vahepeal pakkus stjuuard meile teed ja pähklisaiakest:
Igaljuhul päike loojus ja muutus suht hämaraks. Pabistasin väga. Mees kelle Maria meile Rudy pavel vastu pidi saatma, pidi meid riietuse järgi ära tundma ja oma paati viima kui oleme randunud Waisai sadamas. Kartsin, et peame a'la mingi pähklikoorega kottpimedas kuhugi riffide vahel sõitma hakkama. Sest tegelt ei olnud ju mõeldud, et nii hilja jõuame. See surnu ajas kõigi graafiku sassi.
Kui kolm tundi oli möödas oli õues kottpime ja laev jõudis sadamasse. Vinnasime oma kotid selga ja asusime mahaminekule. Kõik pistsid paapua või indoneesiakeeles kisama meile midagi. Ma ei saanud aru ja läksin ikka edasi. Siis jooksis meie juurde ingliskeelt purssiv uus tuttav ja ütles, et see ei ole Waisai veel, et see on selle surnu inimesed ("body people" nagu ta end väljendas) kes siin maha lähevad! Tere talv!
No kobisime siis tagasi oma puupinkide peale. Jõudsime mõned hetked seista kui meie juurde tormas pisike paljasjalgne krussjuustega mees ja ähmis häälega hüüdis küsivalt "Rudy? Rudy? ". Noogutasin segaduses olles. Ta haaras meie koti ja kutsus käeviipega kaasa ning tormas väljapääsu poole. Tormasime talle järgi täiesti kottpimedasse öhe. Seal aga ootaski meid keskmise suurusega paadike. Katusega ja puha. Üldse mitte pähklikoor. Vastuvõtu saatjaskond koosnes koguni 8sast inimesest, kes meid rõõmuga tervitasid. Selle päeva kõige raske koht minujaoks oli sealt kailt sinna paati hüppamine. Jalg toetus kai mingi suvalisele terasarmatuurile ja puittalale. Lõpuks ma sinna paati sain. Reis kestis kolmveerand tundi. Kottpimeduses. Nimelt sel paadil ei olnud tulesid.
Kohale jõudes võttis meid vastu kiledalt haukuv koerakari. Meile pakuti teed ja küsiti kas tahame kala täna. Me tahtsime. Siis grilliti meile värsket kala ja tehti riisi ja mingit sooja salatit. Ning väikseid banaane. Oh issand kui hea kala see oli! Kumbki sai terve kala. Esimest korda siin indoneesias vitsutasin kahe suu poolega kõhu kõvasti täis!
Kell kümme pandi generaator kinni ja meie läksime magama.
- Posted using BlogPress from my iPad
No comments:
Post a Comment