Jõudes vulkaani jalamile oli väljas juba valge, kuigi päike polnud veel tõusnud. Otsustasime edasi minna jalgsi. Kõndisime umbes tund aega ülesmäge ega kohanud hingelistki. Merapi purskas 2010 aasta novembris, sellest oli juttu ka eelmise nädala Ekspressis.
Valitsus suutis küll evakueerida ligi pool miljonit elanikku, kes sealkandis külades elasid. Kuid siiski said paljud surma. Probleem on selles, et seismograafilised andmed teadsid juba kuu aega seda purset ette. Aga nii vara ei olnud võimalik inimesi evakueerida. Seal elasid põhiliselt põlluharijad ja loomakasvatajad. Ja no kuidas sa jätad oma piimakarja talitamata ja põllud hooletusse, kuuks ajaks? Ning kuna on küll umbes teada millal peaks purse toimuma, siis ei saa ette ennustada kuhu poole see purskab. Vulkaanikraater on ju ümmargune. Seepärast olid sealsed inimesed viimse hetkeni oma majapidamistes ja lootsid et nad jäävad nende karmide loodusjõudude poolt puutumata... Mina lugesin kuskilt et seekord hukkus 18 inimest. Kohalikud väitsid et mitusada. Lisaks loomad. Seekord laava väga kaugele ei jõudnud, kuid saatuslikuks osutusid tuhapilved ja mudajõed mis plahvatusega kaasnesid. Need olid nii meeletu jõuga et kandsid endaga kaasas suuri kivilahmakaid, juurisid üles puid ja purustasid maju ja teid.
Seega seekord oli kahju suurem kui tavaliselt. 4 küla mattis see täiesti enda alla, mitmemeetrise tuhakihi alla. See vulkaan pidavat seismiliselt väga aktiivne olema, pursates 1-2 aasta tagant. Naljakas, miks mõni tahab vulkaani serval hirmsasti elada...need inimesed kes oma elamise kaotasid ei soovi uut elamiskohta, vaid on nõus mitmeid kuid kaevama, aga oma elamine kätte saada. Olgugi et uue hütikese paneks 100 korda kiiremini püsti. Õhtupoole linnas kohatud kohalik, kes rääkis ka inglise keelt väga hästi rääkis Merapist päris palju. Ta rääkis et ongi probleem, kuhu need inimesed nüüd panna - nad on põlluharijad ega oska midagi muud. Neid ei saa suvalisse kohta istutada. Ja teatavasti on vulkaanituhaga väetatud maa eriti rammus. Temalt kuulsime ka seda et siiski ei taheta enam lasta inimesi sinna elama, et tahetakse rajada mingi National Park sinna selle asemele.
Jõudsime kella 9 paiku linna tagasi ja enne lõunauinakut ostsime lennupiletid ära ja vahetasime kõik dollarid ruupiateks. Kellel sama asi plaanis siis soovitan soojalt Garuda lennufirma reisibürood. Piletid odavamad kui isegi netist ostes ja töö kiire ja korralik. Vahendavad ka Merpatit ja Expressairi ja võibolla midagi veel. Vahendustasu oli alla 10 eeku inimese pealt, nii et väga väike. Ostsime sealt nii Yogiakarta-Sorongi pileti(1,7 milj ruupiat per nägu) kui Sorong-Jayapura(0,9 milj). Piletid saime veits odavamalt kui olime arvestanud! Väga hea!
Ja rahavahetuseks on väga hea koht Mulja rahavahetus. See on umbes sama nagu meil David. Töö kiire ja korralik, kurss hea. Kuid üldiselt kui ma järgmine kord peaksin Indoneesiasse tulema siis ma sula ei võtaks. Ja kindlasti ei võtaks ma dollareid. Nendega pole siin eriti midagi teha. Kui häda käes siis üldiselt nad aktsepteerivad küll, aga jõleda kursiga. Pealegi on siin pangaautomaate iga nurga peal. Üllatuslikult.
Hiljem tsillisime õhtuses linnas, sõime jäätist, mis oli üllatavalt hea.
Sõitsime rikšaga. Vaene rikša juht... Kaks paksu valget, vaevu mahtusime ära sinna. Huvitav, miks nad ei taha om rikšadele mootoreid külge panna. Jube hull ju jalgrattaga vedada. Vahepeal kui tee läks veidi ülesmäge, siis vennike ronis ratta seljast maha ja lükkas meid tagant. Hale koha hakkas ja oleks tahtnud maha ronida. Kohusime juba ülalmainitud kohalikuga, kes meiega päris pikalt jutustas. Ta olevat 3 kuud Amsterdamis õppinud. See pole siin eriti tavaline. Enamik kohalikke ei saa terve elu jooksul oma kodukülast või kodulinnast kaugemale. Rääkimata välismaast või suisa teisest maailmajaost. Saime teada et kohalike vaatamisväärsuste juurde viib ka govermenti poolt subsideeritud odav buss, et pole vaja kallilt osta turismi poest. No kahjuks me juba olime jõudnud ära osta eile need paketid. LP-d ka ei viitsind väga korralikult lugeda...oleks võinud. No aga samas ma ei usu et see buss viib päikse tõusu vaatama, nagu meil homme plaanis on. Aga igaljuhul kes lihtsalt Borboduri ja Prambanani tahab vaadata, siis ca 10 korda odavam on see omal käel ette võtta.
Käisime veel ühes huvitavas kunstipoes. Ja pärast massaazis. Seekord valisime ühe teise koha. No okei. Massaaz oli pool tundi, peale ja õlgadele ja maksis ca 40 eeki. Pean tunnistama, et see tugeva kehaehitusega karmiilmeline naisterahvas teadis, mida tegi. Võrrelded eilse kohaga oli tegemist ikka professionaaliga. Ainult, et koht oli kole, mind pandi mingisse juuksuri tooli kohe lahtise välisukse kõrval, telekas kõrval ka üürgas. Karm tädi suges mu pead nagu põhupalli ja vaatas ise telekat. Aga hästi tegi. Põhimõtteliselt ma oleks kõik ebamugavused unustanud, aga see nõudepesukaltsuga võidmine ületas mu taluvuse piirid. Nägin silmanurgast et Margus sai ka oma jao. Ühesõnaga, kui mu juustes ja kaelal oli piisavalt pulstitud kreemiga, siis nad vist pesid kreemi maha vms. Igaljuhul mu ülakeha, kukal ja NÄGU KA sai 3 korda korralikult üle tõmmatud ja nühitud haisva märja kaltsuga. Ökkk, vaatasin et kähku sealt toolilt minema saaks. Põgenesime Margusega ummisjalu ja alles kodus avastasime et olime isegi oma koti sinna maha jätnud. Õnneks saime selle ikka pärast kätte. Aga vat selline tore massaaz seekord siis.
Kodus sai siis kohe see ilma sooja veeta dush ka ära proovitud. Maitea minumeelest mul see kaltsuhais ikka küljes...
Aga juba kesköö käes ja üks juba norskab siin. Keeran ka magama sest juba 3,5 h pärast on äratus ja lähme vaatame iidsete Borboduri templite juurest päiksetõusu.
- Posted using BlogPress from my iPad
Location:Yogia
No comments:
Post a Comment