Täna käisime päiksetõusu tervitamas iidse templikompleksi Borobuduri juures. Ilm oli veidi hägune, kuid seda ilusam vaatepilt oli. Sõit kestis tund aega ja jõudsime kohale kell 5 hommikul. Oli veel kottpime. Pidime selga panema safranid ja kätte anti taskulambid ja seejärel konvojeeriti meid Borobuduri väravateni. Ronisime kõige tippu. Kui hakkas hahetama nägime, et otse ees oli Merpati vulkaan, mille tagant tõmbus kuldseks. Sealt pidigi päike tõusma. Ees oli vihmamets, mille kõrgemad palmid ulatusid latvupidi läbi udu samuti valguse poole.
Ilus oli.
Pärast sõime kerge hommikusöögi lähedalasuvas restoranis ja hakkasime tagasi sõitma. Tagasisõit võttis rohkem aega sest teed olid inimesi ja mootorattaid ja autosid paksult täis, sekka ka hobused ja härjad. Kauplemine käis kohati otse sõiduteel ummistades liiklust. Kuid kedagi ei paistnud see häirivat. Võrreldes Kambodza liiklusega oli siin rohkem valgusfoore(nägin vähemalt nelja) ja vähem signaalitamist.
Tagasi jõudes tegime veel kaks olulist asja. Kõigepealt käisime ühes teises reisibüroos, ostmas pileteid Paapualt Balile. Nimelt Garuda mõndasid firmasid ei vahenda, ja me vaatasime internetist (kasutades skyscannerit), et Lion Air peaks selle otsa kõige odavamalt tegema. Nii oligi. Ja jällegi saime veidi odavamalt kui olime arvestanud.
Teine oluline asi oli 3G telefonikaardi hankimine ja töölepanemine. Lõpuks leidsime koha kus 3G-d müüdi. Lasin selle müüjataril tema enda telefonis ära aktiveerida. Seejärel lõikasin SIM kaardi küünekääridega I Padile parajaks. See tekitas kohalikes elevust ja naeru, et miks ma kaardi ära lõhun. No igaljuhul käima ta läks. Laadisin sinna miski 50 eeku peale veel. Nüüd ma pole enam Wifist nii sõltuv. Karta on et Paapuas ei pruugi seda ka nii kenasti levida nagu siin, Yogias.
Siis läksime lõunauinakut tegema.
Pärast seda aga, pealelõunat sõitsime oma viimasele turistiaktsioonile - Brambanani arheoloogiaparki ja päikseloojangut vaatama. Seda me muidugi ei näinud sest suht pilves oli. Nii päiksetõusud kui loojangud Brambananis ja Borobuduris on palju kallima piletiga kui päevased. Aga kui on pilves siis loojang on küll suht mõtetu.
Brambanani juures vedelesime päris pikalt - seal oli restaureeritud budistlikud templikompleksid. Tõsi, tegelikult üks. Teised oli kivihunnikud rohkem.
Hästi natuke meenutas see kõik maailmakuulsat Angor Wati Kambodžas, aga seda mõõtu muidugi kaugelkti välja ei andnud. Aga need olid kogu Indoneesia vanimad hästisäilinud kultuurimälestised, seepärast valitsus seda toetab ja poputab. Ja seepärast Yogiat ka kultuuripealinnaks peetakse.
Kõht oli julmalt tühi ja me olime ostnud lolli peaga veel piletid mingile Indoneesia balletile, mis pidi sealsamas olema. Ostsime kahepeale ühe kookospähkli, mille tädi meiejaoks kirvega lõhki lõi, ja kust me kõrtega kookosmahla jõime. See oli päiksekäes mõnusalt soojaks läinud nagu tee.
Aga nälg sai kustustatud. See on väga toitev.
Meie autojuht ja nooruke reisisaatja Windy viisid meid autoga sinna, kuhu oli Prambanani juurest ca 10 minuti tee. Seal oli veel 2 h aega etenduse alguseni. Ma olin juba nii väss ja pea ka hakkas valutama ja oleks ma üksi olnud, oleks ma need piletid ära visanud ja lasknud end koju viia. Aga no näed, vahel peab teistega ka arvestama.
Seal oli imeilusa vaatega restoran, kus me siis oma kalleima õhtusöögi sõime (ca 150 eeki). Sõime indoneesia krõbedaid nuudleid, praekana ja praetud banaane juustu ja shokolaadiga.
Ja lõpuks oli käes ka etenduse algus. Olime amfiteatrikujulises saalis, kus oli 5 sektorit. Kaks sektorit oli paksult kohalikke indoneeslasi täis. Peamiselt koolilapsed ja noored. Ja kolm sektorit olid suht tühjad. Seal olid siis kohad turistide jaoks. Arvata on et turistidele müüdi ka teise hinnaga piletid.
Kõigepealt ilmus rahvariietes muusikaansambel, kes seadis end koos lauljaga tahaotsa. Ja siis läks lahti päris kreisi balett. Vägevad kostüümid ja maskid, aastaid lihvitud liigutused, huvitav seade. No ma pole mingi baletifänn, aga see oli tõepoolest paeluv. Ja lugu jutustas muinasjuttu, kus olid omad head, ja pahad, armastsus ja pettus, ilu ja inetus. Enamus tantsijaid olid meessoost ja seda tantsiti palja jalu ja üldse mitte varvastel.
Aga kes siiakanti satub, siis seda soovitan küll vaadata, olenemata sellest kas ollakse suur või väike muusika ja tantsu fänn. See oli minu lemmik sellest linnast igaljuhul.
Siin pildil on meie armas, malbe Windy.
Aga nüüd põhku, kell juba 10. Homme, nagu meil traditsiooniks on saanud juba, äratus enne nelja hommikul. Keskpäeva tervitame juba Paapua mereäärsest linnast Sorongist!
- Posted using BlogPress from my iPad
Location:Yogiakarta
No comments:
Post a Comment