Lennuk, millega Sorongi lendasime oli nagu liinibuss. Meie väljusime kolmandas peatuses. Inimesed tulid peale ja läksid maha. Ühes kohas vahetasime koguni lennukit. Huvitav oli veel seegi, et sõitu alustades teatas chek-ini tüdruk siiralt et vahemaandumisi ega lennukivahetusi ei tule. Kuidagi sõidu peal nad siis otsustavad vist et ah, kle teeks siin ka ikka peatuse. No kogu see krempel võttis umbes 6 tundi. Tegelikult see vahemaa on ka väga pikk. Lendasime linnulennult sama maa mis Eestist Egiptussse. Poliitilises mõttes me riigipiiri ei ületanud. Kuid looduslikus, rahvuslikus ja geograafilises mõttes lendasime hoopis teise maailma - Paapuasse! Paapua põliselanikud papuaasid on välimuselt pigem sarnased austaalia pärismaalastele aborigeenidele. Indoneeslased aga on oma välimuse poolest rohkem india rassi moodi. Samuti on erinev kultuur, keel, tööstus ja kõik muu. Paapua kuulub küll poliitilises mõtts Indoneesia alla, kuid tal on üksusena piisav autonoomia et omi otsuseid suht iseseivalt eettevõtta. Kuid peremehetsevad siin ikkagi indoneeslased. Põlisrahvas on alamas seisuses.
Sorong on suur sadamalinn põhja Paapuas, kust on ainus võimalus saada edasi Raja Ampatisse. Raja Ampat on saarterikas piirkond, mis asub otse ekvaatoril. Paljud saared on asustamata. Puudub ka reguleeritud laevaliiklus. Ainult kord päevas käib laev raja Ampati keskusesse Waisaisse. meil oligi ülioptimistlik plaan otse lennukilt laeva peale hüpata, Waisaisse põrutada ja kohapeal siis vaadata mis saab - millisele saarele pikemaks peatuma jääda ja kus ööbida. Hiljem selgus et plaan oli rumal. Vat see on koht kuhu ei ole mõtet ehku peale tulla. See koht on LIIGA eksootiline, kinnine, võimalusteta, umbkeelne et omalkäel hakkama saada. Kahjuks seda me ei teadnud ja lendasime peale nagu siiani igas aasia riigis - jõuame kohale ja eks kohapeal vaatame!
Kõigepealt muidugi tuli laevale jõuda! Kuna meie lennuk hilines mitu tundi, siis tegi see laevale jõudmise küsitavaks. Aga me niiii tahtsime kohe saarele jõuda! Ei tahtnud kuidagi üheks ööks Sorongi jääda! Niisiis tormas Margus kohe lennujaama kõrval asuvasse Raja Ampati Tourismi Centerisse, kus tuli lunastada hirmkallid load üldse selles piirkonnas viibimiseks. Muidugi oleks võinud neid ka mitte osta-sest vähemalt meil keegi neid ei kontrollinud. Maksid nad ka ju 50 dollarit näo peale. Mitte just väike raha. Kuid nende lubade vajadust oli mitms erinevas kohas väga toonitatud - ning me ei soovinud mingeid sekeldusi. pealegi läsks ee raha raja Ampati korallide hooldamiseks - nii et tegelikult sellest ei olnud kahju.
Niisiis Margus läks kiirelt neid muretsema, mina jäin lennujaama pagasit ootama. Lõpuks kui pagasi kätte sain hakkasin Margusele järgi kiirustama ja siis see juhtuski. Ei märganud mingit lollakat raudtoru. neil seal on kõnnitee ja sõidutee eraldamiseks mingi raudtoru - 20 cm asfalteest kõrgemal. Seda ma ei näinud ja joostes komistasin sinna taha ja lendasin täies pikkuses asfalteele! Pisikesed kohalikud habisesid ümberringi. Mina suur ja valge ristseriti suure koti all keset sõiduteed pikali. Õnneks olid kondid terved! Aitähh kallid kondid! Ei mul polnud aega hakata haavu üle lugema-tõusin kähku ja jätkasin oma teed ikkagi joostes. Putkas üle lennujaama teede nagu emakänguru suure kotiga - tolmune, veri tilkumas....Mõned kes vastu või mööda sõitsid isegi küsisid kas vajan abi vms. Kuna mul sularaha oli 0 krooni ei hakanud igaksjuhuks abi vastu võtma-pealegi olin üsna pea kohal ka!
No sellele neetud alevale me jõudsime. Umbes paar miutit enne väljumist. Ja arvake ära kas laev seisis VEEL 2 tundi sadamas enne kui väljus? Muidugi! Väidetavalt oli neil kütust vaja tankida. No mida iganes aga, milleks üldse siin riigis on kellaajad?
Mis puutub minu haavadesse - siis oli tegemist pindmiste kriimustustega nii paremal käel kui põlvel ning mida sai katta edukalt plaastritega. Ei olnud vaja mingit sidet vms. Eestis oleks see ära paranenud 1-2 päevaga. Seal võttis paranemine 2 nädalat. Kliima on lihtsalt nii niiske et koorik ei tule peale ja kõik!
No igaljuhul lõpuks jõudsime Waisaisse. Oli juba kottpime. laeva peal kohatud noor naine, kes väitis end olevat bioloog ning töötavat ühel saarel mingis uuringukeskuses informeeris meid asjadest mida me enne ei teadnud. Nt sellest et saarel ei ole võimalik raha vahetada ja mingeid ametlikke laevu kuhugi siit ka ei sõida ja keegi ingliskeelt ei räägi. Ta aitas meil sadamas leida 2 mootorrolleritega kohalikku poisikest, kes olid nõus meid pisikese tasu eest keskusesse viima, kus pidi olema 2 hostelit. Üks oli täis ja teise saime kohad. Tõesti keegi ei rääkinud inglise keelt!
Küla oli kottpime ja helises ja sirises täiel rinnal. Asfaltteid ei olnud. tahtsime väga midagi süüa kuid hostelis öeldi et ei saa, ainult hommikul. Endal oli isuäratava toiduga terve laud kaetud, ja sööjaid ei paistnud kuskilt - aga meile millegipärast ei tahetud mingi hinna eest mingit sööki pakkuda. Võibolla oli asi ka mittemõistmises. Igaljuhul külapealt saime mingeid küpsiseid ja neid me siis näljakustustamiseks sõimegi. Keerasime suht kohe magama ja lootsime et homne päev toob selgust!
No comments:
Post a Comment