Seejärel pakkisime asjad ringi. Võtsime kaasa vaid hädavajaliku ning ülejäänud jätsime lahke hotelliomaniku kätte hoiule. Jonas ja teised tulidki meile kokkulepitud ajal järgi. Sõime veel kähku hommikust, jagades seda ka Jonase ja tema sõbraga. Hommikusöögiks oli 3 erinevat maitsvat suurt pirukat. Jube head olid.
Siis käisime koos Jonasega turul, ostsime igasugu komme ja poolteist blokki sigarette. Külakostiks.
Sõitsime dziibiga tee lõppu. See võttis aega kuskil 40 minutit. Lõpppeatuses seisis palju selliseid dziipe või pigem väikebusse. Ümber sebisid kohalikud oma kompsudega. Siinkandis kannavad asju naised. Mehed ei kanna. Naistel on sellejaoks spetsiaalne laubarihmaga kott. See kotisang ei ole mitte õlal ega seljas, vaid peas.
Neid kotte nad ise meisterdavad värvilistest niitidest.
Me asusime teele kuuekesi, lisaks meile ja Jonasele veel kolm porterit, kes kandsid sööke, jooke ja teab mida veel. Sh ka meie suurt seljakotti.
Pidime kõndima 4 tundi, aga kõndisime vaevalt 2,5. Tee läks läbi mudajõgede, ojade, kivilagendike, kitsukeste metsaradade ning kõrgete mäeseljandike pealt.
Kord üles, kord alla. No enamasti küll üles. Vahepeal võttis päris läbi. Aga üldiselt ma arvasin et palju raskem tuleb.
Päris tihti pidime ronima üle kiviaedade.
Need olid sigade jaoks ehitatud. Põrsaperedel on siin küll igavesti hea elu! Nad jooksevad vabalt seal kus tahavad. Songivad mudas ja juurikate vahel ja on üldse väga lõbusad elukad. Kohtasime väga palju sigu teel.
Vahel nad tervitasid meid röhitsedes. Vahel kargasid meid ehmatades teele või jalutasid järsu mäekülje peal sabaga hirmsasti vehkides. Küsisin Jonaselt, et kas inimesed ei karda et keegi sea pihta paneb, kui nii vabalt siin jooksevad. Jonas ütles, et ei karda. Et kõik teavad kellel millised sead on. Ja õhtuks lähevad sead oma koju, kus saavad veel kartuleid.
Siin kasvab väga palju erinevid viljapuid. Nägime vaniljepuud, kohvipuud, loomulikult banaane ja veel mitut liiki mille nimesid ma ei tea. Samas kasvatavad tublid külainimesed kartulit, porgandit, sibulat, gingerit, tubakat, pipart ja muid vilju. Siin elavad küll väga töökad inimesed. Nii palju põlde. Siia mägedesse pole eriti kerge põllulappi rajada. Ja kodude ümbrused olid hoolitsetud ja ilusad.
Meiega koos ja meile vastu kõndis palju kohalike. Naistel enamasti kandamid peakotis. Oldi teel ühest külast teise.
Jõudsime ühte külasse ja Joonas viis meid läbi küla. Kõige esimene hütt kuulus pimedale vanamehele, kes oli meie tuleku üle väga rõõmus. Andsime talle hea tahte märgiks suitsu.
Jonas ütles et kõik teised tema perest on tööl. Põllul. Tema on aga pime ja valvab kodu.
Läksime läbi armsa külakese, kus kasvasid värvilised lilled ja kinnisvara oli eraldatud armsate kivuaedadega. Mitte kedagi polnud kuskil kodus. Küla teed, kui sellist ei olnud.
Et läbi küla liikuda pidi ronima üle kiviaedade.
Kui teel tuli vastu lapsi, andsime neile kommi. Osad pistsid koguni rüselema kommi pärast, et kes ennem jõuab. Koguni pill läks lahti. Kommi jätkus muidugi kõigile. Osad olid siiski nii tagasihoidlikud et hoolimata oma kaaslastest jäid väga kaugele ja astusid isegi sammukese tagasi. Muide, kõikidel lastel oli ninaalune tatine. Ja mitte vähe.
Siin muidugi on päris jahe ka. Ikkagi mäestik.
Lõpuks jõudsime külakesse kus pidime ööbima. Külas olid hütid ka külalistele ja ühte sellisesse meid paigutatigi. Hütid on siin ümmargused, laudadest tehtud ja rookatusega. Aknaid pole tavaliselt. Vaid madal ukseauk.
Pesumaja oli väga vinge. Nimelt oli ära kasutatud looduslik oja, mis kukkus meetri kõrguselt. Selle ümber oli pesumaja ehitatud.
Meile eraldatud hütt oli päris suur. Maha olid pandud madratsid ja tekid. Riputasime oma kaasavõetud moskiitovõrgu lakke.
Osad külainimesed tulid meid tervitama. Lapsed said kommi ja mehed suitsu. Meeste seas olid osad ka rahvariietes. Ehk siis sulgedest peakatte ja kotekaga. Koteka on selline peeniseümbris, mis kinnitatakse nööridega niuete ümber.
Enamus mehi enam ei kanna seda, kuid osad ikka. Kotekaga meest nägime eile isegi Wamenas. Ja ka siin trekkides tuli mõni vastu.
Tegime väikse lõunauinaku ja siis sõime. Söögiks oli magusapoolne praetud riis ja praemuna ning tee. Magustoiduks banaanid.
Pärast sööki läksime Jonase juhtusel ümbruskonda jalutama. Käisime külas tema sõbral, kes kostitas meid tundmatute puuviljadega, mida ta otse puuotsast toomas käis.
Need tuli küüntega lahti kakkuda ja sees oli selline limamoodi ollus seemnetega. Jube hea maitsega, magushapukas. Jalutasime küllaltki pika maa veel edasi ja imetelsime mägist loodust.
Tahtsime jõuda ühte külasse, aga hakkas tibutama ja Jonas arvas et targem on tagasi pöörduda.
Läbi märjaks saime siiski. Oma hütti jõudes vahetasime kähku riided ja keerasime end tekkide vahele sooja. Mina eriti sooja ei saanud, juba arvasin et äkki mul malaaria. Õnneks vist ei olnud. Margus ajas seljapealt nahka nagu uss. Sügasin siis teda ja vaatasime üle oma ukseläve kuidas õues hämaramaks läheb.
Jõe kohal liikus vägev udu. Ma arvan temperatuur oli kuskil 18 kraadi.
Nüüd on kott pime, kell on 7 ja just käidi sööma kutsumas.
- Posted using BlogPress from my iPad
Location:Kilise küla
No comments:
Post a Comment