Seal oli ilusaid kirevaid kotekaid. Margus millegipärast ei tahtnud seda osta, kuigi minumeelest oleks päris tore olnud ju! Saaksime eestis paaua päevi korraldada vms. Vana koukis taskust mingi paberi kuhu oli erinevaid numbreid kirjutatud. Ta osutas ühele esemele ja seejärel vastavale numbrile, mis tähistas selle hinda. Jube kirved olid igaljuhul! Umbes nagu oleks Tallinna vanalinna turistipoodi sattunud. Mulle meeldis üks kaelakee. Ma ei teagi millest ta tehtud oli, kas hammastest vms? Igaljuhul kena nägi välja. Vana sai aru, et mulle meeldis ja näitas nüüd seal paberi peal hulga väiksemat numbrit kui alguses. No ega ma seda nüüd nii kangesti ka ei tahtnud, pealegi oli minumeelest hind ikka veel üüratu, aga no me ostsime selle ära. Et toetame kohalikke või nii...
Pärast hommikusööki avastasime et 3-4 inimest oli oma tavaari laiali laotanud. Kotekaga vanamees aga oli juba jalga lasknud - tema jaoks äri tehtud. Aga rohkem me osta ei soovinud, kuigi müüjad jäid väga pettunult järgi vaatama.
See matk oli nüüd päris raske. Ikka kohe raskem kui kartsin. Kõigepealt kõndisime umbes poolteisttundi allamäge.
Seekord ei olnud laiu teid, vaid õige kitsukesed jalgrajad. Ja kohati oli üsna järsk, libe ja väga kitsas. Käisin oma kolm korda käna. Lõpuks jõudsime täiesti alla orgu kus oligi jõesäng.
See jõgi oli päris lai ja meeletult kärestikuline. Mäsles ja vahutas ja kohises nagu ürgne lohe. Väga aukartust äratav igaljuhul! Sellel jõel oli üksainus ületuskoht ja selleni me olimegi jõudnud. Seega ühest külast teise, mis asusid teine teiselpool jõge, sai ainult seda teed mööda. Üle jõe viis nigel rippsild, kuhu peale võis ükshaaval astuda. Jonas õpetas ka, et vaadaku me ainult ette, mitte alla. Kuna alla vaadates tundub et kõik liigub ja pea võib ringi käima hakata. Ei no kus ma siis sain mitte alla vaadata ja veenduda kas hakkab ringi käima või mitte!
No mul ei hakanud, aga eks ma vaatasin ka kiirelt, vaid vilksti ja vilksti. Margus ütles, et tema vaatas küll alla, sest tahtis ju näha kuhu astuda-osad lauad olid mädad ja osad hoopiski puudu. No ega sealt alla poleks kukkunud, aga ikka suhteliselt ebameeldiv kui leiad end sellise möllava jõe kohal tilpnemas, üks jalg läbi silla!
Pärast silda tegime jõeäärses jaheduses väikse peatuse. Keskpäev hakkas liginema ja päike kukkus kõrvetama. Nüüd alles raskem osa algas! Tee läks nii järsult üles, et ikka andis rühkida! Käisime väga väikeste sammudega ning nii palju kui sai ka sik-sakke tehes. Loodus oli muutunud madalaks nagu heinamaa - ei ühtki varju andvat taime. Ja tee aga läheb üles ja üles. Päike aga kõrvetas armutult. Loomulikult tõusis mu pulss kiirelt lakke ja tundsin et ega peavalust pääsu pole. Lõõskava päikese all sai tehtud ka teine peatus. Vaade oli küll maaliline.
Erinevates kõrgustes mäed ümberringi. Osade tipud pilvede sees. All oli näha ka veel meie jõge. Ja koha peal istudes käis ka õrn tuulehoog paitamas.
Üsna pea hakkasime taas liikuma. Õnneks mingil hetkel läks kergemaks. Lõpuks ma olin juba nii küpse, et ei teadnud ööst ega päevast. Aga kohale me jõudsime! Kokku rändasime 4 tundi.
Mina kerisin otsekohe end meie hütti puhkama. Seekord polnud põrandal ei madratseid ega tekke, nagu eelmises ööbimiskohas. Olid vaid õhuke kihike heinu. Jonas laotas nende peale ühe vaiba.
Pärast lõunat, kui olime veidi toibunud, viis Jonas meid kõrval külla. Meie auks pidi seal toimuma traditsiooniline laulupidu ja seatapp. Mille eest me muidugi eelnevalt olime ränka raha maksnud. Siga oli ostetud Wamena turult ja selle oli külasse toimetanud Jonase abiline juba eile. Kuigi neil endal jooksid sead iga nurga peal!
Ei tea miks meie siga siis Wamenast toodi?
No üldiselt ega elu kerge pole, kui KOGU kaup tuleb tuua käsitsi seda sama rada pidi nagu meie tulime.
Küladest läbi käies jagasime täiskasvanutele suitsu ja lastele komme. Kohalik keel erines paapua keelest ja kohati kõlas üsna kummaliselt. Nad korrutasid ühte silpi või sõna palju kordi kiiresti, nagu kokutaksid. Kui esimest korda kuulsin, siis arvasingi, et tegemist on kõnehäirega. Näiteks "aitäh" öeldakse nii: va-va-va-va-va-va.....
Mõnikord tulid meie juurde inimesed kes palusid abi mingi vigastatud koha arstimiseks. Ju neil siis endal mingeid raimeid pole ja arsti ka mitte. Jonasel oli selleks puhuks salvgi kaasa võetud. Võibolla oleks pidanud kommi asemel hoopis arstimeid tooma? Aga ei tulnud ju pähe.
Igaljuhul kui jõudsime küla servale kus tsermoonia pidi algama, võttis meid vastu paar last ja üks naine suure haavaga käel. Kui ma õieti aru sain siis siga hammustas. Haav oli mingi räpase sinise kilekotiga kaetud ja veel räpasema nööriga kinni pandud. Naisel oli valus. Jonas lasi vett tuua ja pesi haava ära ja pani salvi. Ma andsin steriilset sidet ja Jonas sidus kinni. Loodame et paraneb kenasti!
Tsermoonia ise oli selline et inimesed olid rahvariietes ja laulsid mingit sõja laulukest. Üks neist oli ka sõdalaseks riietatud- tema siis jooksis odaga edasi-tagasi.
Noh natuke naljakas ju oli. Mulle tundus küll, et see oli tegelikkuses neile inimestele ikka suhteliselt võõraks jäänud. Pärast nendega rääkides selgus et vaid vanemad mehed mäletavad kuidas tõesti nii elati.
Nad sõdisid kõrvalküladega ja olid üsna metsikud. Nii et kui misjonärid 50ndatel Baliemi tulid siis nii kaugetesse küladesse ei julgenud nad jalga pista. Ka inimesed ise hoidsid rangelt oma piirkonnast kinni. Kes piiri ületas võis teise küla sõjamehelt kergesti oda rindu saada!
Enamustel vanematel naistel ja meestel oli 1 või 2 näppu puudu ja osadel ka osa kõrvast. Jonase jutust saime aru, et kui keegi väga lähedane sõjatandril hukkus siis löödi endal näpp maha või lõigati osa kõrva ära.
Peale laulmist hakkas pealik tuld tegema. (Pealikul oli pesuehtne, kuigi roostes haaknõel kõrvas rippumas!)
Seda tegi ta mingit kõrt vastu puud hõõrudes. Mis sest et kõik omasid seal tšäksi juba :). Aga tule sai ta paari minutiga üles ja süüdati vägev lõke. Lõkkesse pilluti varem valmistoodud kive et need kuumaks ajada.
Kui ettevalmistused tehtud tuli aeg siga tappa. Ka seda tehti vanamoodsal moel. Siga ise oli tilluke põrsake. Talle vaesekesele lasti nool südamesse. No ülejäänu nagu meilgi - veri välja ja hing välja ja siis kõrvetati karvad maha ja lõigati tükkideks.
Kuumad kivid viidi varem valmiskaevatud auku, kuhu naised tassisid igasugu maltsa peale. Sületäite kaupa maitsetaimi ja ka terveid magusaid kartuleid.
Niimoodi mitu kihti. Viimasele kihile asetati põrsatükid, mis taas kaeti rohelisega. Tehti õige suur kuhi kuhu peale veel kilegi tõmmati. Siis pidi kogu see kupatus hauduma seal poolteisttundi. Meie aga siinkohal läksime koju ära, sest ilm läks nii külmaks ja vihma hakkas sadama. Vaesed külaelanikud ka lõdisesid oma rahvariietes. Ütlesime Jonasele, et meiepärast pole küll vaja siin külmetada, et pangu riidesse!
- Posted using BlogPress from my iPad
Location:Ugemi küla
No comments:
Post a Comment