Mingi turvakontroll oli küll, aga ma ei usu et seal midagi kontrolliti. Seal ei ole ka nii rangeid nõudeid kui tavaliselt. Nt ei ole keelatud vett ja sööki kaasas vedada. Hiljem käisin läbi selle turvaruumi sada korda, ilma et oleks oma asju sealt läbi skänneri lasknud või piletit näidanud. No nii me seal passisisme mitu tundi.Mingit infoletti ka seal ju pole ega üldse kedagi kes midagi teaks. Infot anti ka minumeelest ainult indoneesiakeeles. Mina küll ühtki tuttavat sõna ei tuvastanud. Ja ei pea vist mainima, et jällegi olime ainukesed valged. Sõitsime Merptiga, mille tase jääb samasse klassi Airexpressga, millega Sorongi sõitsime. No suht vanad ja ebamugavad, aga samas mitte nüüd kõige hullemad. Seda keelatud lennufirmade nimekirja pole ikka veel tahtnud vaaadata. :)
Yayapura lennujaam asub tegelikult Sentanis, mis asub 36km linnast eemal. Olles teada saanud et täna Wamenasse enam lennukeid ei lähe, ostsime piletid homme hommikuks. Hind oli üüratu mu meelest. Indoneesia kohta igaljuhul. Aga tagasi pidi poole odavam olema. Sellepärast et sinna orgu tuuakse kõik vajalik lennukitega ja samas tagasi pöörduvad lenukid ilma lastita. Tagasipileteid veel ei ostnud. Kui jõuame siis ostame homme hommikul siit samast, kui ei siis Wamenast.
Kõigepealt seadsime sammud politseijaoskonda, mis asus otse lennujaama vastas. Soovisime hankida surat jalani. See on spetsiaalne luba mis tuleb taodelda paapuas liikumiseks. Kuigi mitte igas piirkonnas, nt Raja Ampatis ei ole see kohustuslik. Politseijaoskonnas vennad mängisid hiiglasuure malelaua taga malet ja tundsid end niisama hästi. Meid kutsuti lahkelt sisse ja pandi istuma ning igaüks proovs siis oma ingliskeelt katsetada meie peal. No põhimõtteliselt öeldi et sealt meie surat jalani ei saa, aga nemad juhatavad meid sinna kust saab. Püüdsid meile kaks motikat, tingisid hinna ja saatsid nendesõnul 2 km kaugusele. Tegelikult oli see palju kaugemal. Aga kohale me saime. Surat jalaniga läks äärmiselt lihtsalt ja kiiresti. Umbes veerand tunniga oli luba käes ja lahke politseionu oskas ka ingliskeelt väga kenasti. Ühtlasi tundis muret kas me siit tagasi linna ikka saame ja kus ööbime jne. Ja kui kuulis et oleme eestist, teatas ta et oh, Paapua väravavaht on ka eestlane! Nimi tal meelde ei tulnud. No mine sa tea! :)
Tagasi linna saime seekord päris tasuta. Üks perekond kahe lapsega võtsid meid peale ja raha üldse ei tahtnudki. Ütlesid et meie hotell jääb neile tee peale. Väga armas shest minumeelest.
Hotelli saime kohe lennujaama lähedusse, nii et homme hommikul saame jala kohale minna. Internet on siin kohutav!
Õhtul käsime Mickeis söömas. Sõime friikartuleid ja kokakoolat ja mingeid kanavardaid pähklikastmes. Päris huvitavad olid. Aga friikate ja koka isu oli suur. Kui välja arvata Maria toidud, siis siinne paapua toit on ikka jube kehva olnud. Muidugi oleme söönud ka ainult kehvades hotellides ja odavates lennukites...
Söömise lõpetanud tuli meile ligi vanemat sorti tumemust sõbralik väike papuaas. Rääkis inglise keelt ja teatas et elab Wamenas, aga hetkel siinkandis on giid. Ta teadis ka seda inimest keda meie oma giidiks soovime, ja kiitis teda. Igaksjuhuks andis oma venna telefoninumbri, kui me oma giidi kätte ei saa. Ja hoiatas meid lennujaamas end pakkuvatest võsagiididest. Aga seda teadsime juba ennegi et seal hullumaja, Wamena lennujaams. Nüüd meil siis kolme hea giidi andmed. Aga pole õrna aimugi kuias nendega kontakti saada. Telefoniga helistada me ei saa ju. Aga eks homme paistab siis, mis ja kuidas.Muide, Valdeku blogist lugesime, et ka nemad olid selle sama papuaasiga seal samas kohtunud ja too oli neile oma venda soovitanud :)
- Posted using BlogPress from my iPad
Location:Sentani
No comments:
Post a Comment