Täna oli fantastiline päev. Öö kusjuures nii fantastiline polnud. Vähemalt mitte kogu öö. Kell 10 lülitati elekter välja ja pugesime meiegi oma madratsile. Elukohaks on meil vee kohal vaiadel seisev banaani lehtedest hütt, kus on kaks tuba ja nö lahtine terass, millest redel viib otse vette.
Üks tuba on siis meie kasutada, kus põrandal on pambusmadrats sääsevõrguga. Teine tuba on tühi praegu. Hetkel on nö madal hooaeg ja me oleme ainukesed külastajad siin saarel.
Oma madratsile läinud, tundsin alguses nagu klaustrofoobiat. Oli kottpime ja õhku polnud üldse. Sõna otses mõttes. No nagu oleks kinnises kirstus. Tegelikult on hütt igas mõttes avatud. Lihtsalt öö oli nii palav ja tuuletu ja suhteline niiskus õhus oli vist 100%. Riided kleepusid ihu külge ja kogu keha leemendas. Midagi ei aurustunud ega kuivanud. Mu haav põlvel läks ka taas märjaks ja mädanes mõnuga. Lisaks oli mul päeva vintsutustes pea juba paks ja seal hakkas ta ka juba valutama. Magasin väherdes paar tundi, siis võtsin tabletti. Ei aidanud. Võtsin veel ühe. Ikka ei aidanud ainult süda läks pahaks. Jube halb oli olla, mõtlesin et issand mis veel päeval saab...pidin ma üldse siia maailmaotsa ronima, sest ära polnud siit võimalik minna kui tuju tuleb. Oehhhh...Margus oli ka üleval ja temagi ei saanud magada ja ta tegi ettepaneku jalutama minna. Jalutasime pimedas rannas peaaegu tund aega, seal oli mingigi õrn tuuleke ja peavalu läks lõpuks mööda! Oi Margus on nii kallis ja hea minuga, et ta viitsis minuga koos käest kinni seal tuiata. Pärast tegi veel käterätiku märjaks ja panin endale ihu peale, kohe oli hulga parem. Ja täpselt kui tõusis kuu otse meie hüti eest, tuli meil uni ja jäime kõvasti magama. Oli ka paar kraadi jahedamaks läinud. Nimelt enne päikse tõusu ongi siin kõige madalam temperatuur. Kuu oli tagurpidi, mitte nagu sirp, vaid nagu kauss. Ja kui kuu tõusis kella 3 paiku, läks veidi valgemaks ja küla kuked pistsid kirema üksteisevõidu.
Magasime ülejäänud öö päris magusasti. Hommikusöögi ajal rääkisime Mariaga päris pikalt juttu. Sellist indoneesia-inglise segu. Lisaks kasutasime paberit ja pastakat ja Maria tõi ka fotosid meile vaadata. Uskumatu kui palju infot on võimalik sel viisil vahetada. Maria kohtus Peteriga 2001 aastal Sorongis. Maria oli koolis õppinud medõeks. Nad abiellusid 2003. Lapsi neil ei olnud sest Maria oli siis juba 40 ja Peter 50. Aga nad adopteerisid vaestest peredest lapsi. Ei teagi kui palju täpselt, aga erinevas vanuses noori liikus meie ümber päris palju. Peter ja Maria rajasid koos siia selle kodumajutuse ning vedasid erinevaid sotsiaalprojekte. Kodumajutus koosneskid kahest veepealsest hütist. Kummalgi kaks tuba. Kolmanda hüti vaiad olid ka vees, aga ehitusnoli pooleli jäänud. Nagu oli ka pooleli jäänud vee kohal oleva tee ehutus rannast rifini. Peter oli südameasjaks võtnud papuaase aidata. Ta oli arst. Nad aitasid kohalikel saada arstiabi ja haridust. Nad said vaevalt 3 aastat abielus olla, kui Peter kukkus ja murdis kaelalüli ja jäi halvatuks. Tahtnud minna hollandisse ravile, ta siiski suri enne Jakarta haiglas olles 56 aastane. See oli väga kurb lugu ja kuigi Maria otseselt ei kurtnud, oli aru saada et ta siiani väga löödud ja igatseb väga. Ta oli enne Peterile lubanud, et jätkab seda mis neil pooleli jäi. Seega elabki ta siin Peteri püstipandud kodumajutuses ja püüab kohalike aidata niipalju kui saab. Abiks on ka Peteri ostetud mootorpaat, millega saab vajadusel kähku haiglasse sõidutada vms. Asi edeneb aeglaselt, kuna tundub et Marial ei ole selliseid organitoorseid võimeid ja asjajamisoskusi. Tal oleks partnereid vaja. Aga ta ei taha sellist kes ainult rahapeal väljas on. Sellist asja on vaja südamega teha.
Maria oskab indoneesia, paapua ja hollandi keelt. Peter oskas ka inglise ja saksa keelt lisaks. Nad on koos ka euroopas käinud, Saksamaal, Hollandis ja Šveitsis. Maria ütles et seal oli nii külm, et ta ei jõudnud ära oodata millal jälle paapuasse tagasi saab :)
Meie üritasime jällegi seletada millega meie tegeleme. Seda on päris raske teha, kuna siin ei ehitata maju projekti järgi. Veelvähem mingeid torusid. Kõrval ehitas Mancehs (eilne paadimees) ühe noormehega väikest vundamenti - merikarbis segati segu valmis, vesi tuli ookeanist ja liiv varvaste alt. Aga tundus et ta sai siiski aru mis asi see insener on ja et me joonistame maju paberi peale ja teeme et seal oleks soe. Sest eestis muidu on külm :)
Siis läksime Manchese ja Kornelisega paadiga kõrvalasuva saare peale, Mansuari. Seal tuli meie paati noor indoneeslane Jemi. Ta oskas perfektselt inglise keelt ja ta aitas meie ja Manchese vahel äriasjad ära klaarida. Kuna Rudyt ei saanud telefoniteel kätte. Me ütlesime palju me Rudyle maksime ja mille eest ja mida me veel lisaks teha tahame. Leppisime kokku ühe lisa paadimatka ja linnuvaatluse. Siis läksime kõik koos ühte toredasse kohta snorgeldama. Me olime riietega vees, ja mul oli veel päiksekreem pluusi all ka. Igaksjuhuks. See päike siin võib läbi riiete ka võtta. Isegi Jemi tuli riietega, kuigi ta on tumepruun. Jemi ja Mances:
Korallid olid vapustavad. Nii suuri pole ma kunagi näinud. Ja nii palju erinevaid liike! Neid oli igasugu värvi. Siin pidi olema esindatud 75% kogu maailmas leiduvatest koralliliikidest. Raja Ampatis olevat üle 600 liigi koralle ja üle 1600 liigi kalu. Toredad värvilised kalad, kollased, sinised, punased, triibulised, mustad ja valged.
Snorgeldasime ca poolteisttundi järjest. Vesi oli nii soe, et vahepeal mõtlesin et peaks välja ronima, et palav hakkab. :) No üle 35 kraadi ei saanud see vesi olla, sest siis korallid sureksid ära. Korallid on väga temperatuuritundlikud.
Pärast sõime meeletult maitsvat kala jälle ja rääkisime Jemiga juttu. Jemi on laia silmaringiga ja meeldiv ja sõbralik ning arukas. Sellist indoneeslast ei ole kerge siin kohata. Kui kellelgi on indoneesiasse asja, siis võib täitsa temaga kontakteeruda. Ta on giidina töötanud 15 aastat, põhiliselt idapoolses indoneesias: Bali, Lombok, sulawesi, Flores, Komodo. Paapuas on ta olnud 5 kuud ja ütles et jääb veel aastaks.
Tema kontaktid on: Jemy Lambaihang, jmv_0072000@yahoo.com, tel +6281356678744.
Rääkis ka et ta tahab oma sõpra inglismaal, Londonis, külastada ja et ta pole kunagi varem euroopas käinud. Ja et ta tahaks lund käes hoida. Ütles et kogub lennupiletite raha. Andsime talle ka nõu kuidas saaks odavamaid pileteid.Rääkisime temaga mitu tundi Paapuast ja Indoneesiast ja inimestest kes siin elavad ja saime teada palju huvitavat. Paapua on väga rikas maa. Kuid kahjuks teevad äri siin pigem indoneeslased, paapualased on ise suht kehvas seisus. Kogu haridussüsteem on tasuline ja kui sul pole raha last koolitada siis ei saa ka tema majanduslik olukord paraneda. Nt selles külas on tänu Peteri projektile tasuta algkool. Ning hiljuti Maria on aidanud ühel tüdrukul saada ülikooli stipendiumit, kes läks arstiks õppima. Lõpetades tuleb ta kodukülla tagasi ja avab väikse kliiniku. Nii et külal saab olema arst.
Kuigi asjal on ka teine külg, aga see on pikem jutt.
Veel rääkis ta et Rudi tegi meie pealt kõvasti vahelt, ja et Marial on kahju et me pidime niipalju maksma. Et teinekord tuleme siis võtaksime otse Mariaga ühendust. Annan siinkohal ka Maria emaili, kui kellelgi peaks isu olema siia maailmanurka reisida: mariarumbiak@yahoo.com ja indoneesia tel number 081344307327.
Tegelikult ma Rudile pahane ei ole, ta ikka väga kähku regeeris. Turismikontor helistas talle kuskil kolmveerand üks ja veerand tunniga oli ta kohal ja juba kõik paika sätitud ja jõudsime laevale jne. Lõunamaal ei käi tegelikult asjad nii kiiresti, isegi mitte raha eest. Rudy oli väga tubli.
Siis läksime oma hütti ja tegime ühe vägeva lõunauinaku. Muide, meil elab vette laskuva redeli peal krabipoiss. Siuke ilus värviline, peopesa suurunue. Aga väga häbelik. Nii kui lähemale lähed, pistab putku.
Pärast uinakut tahtsime minna küla vahele kondama. Maria lubas meile saatjaks tulla. Aga õue peal ei olnud kedagi. Tuiasime seal ringi, kui äkki tuli kiire kõnnakuga Maria, kummikindad käes ja vabandas, et ei saa meiega tulla. Et ta parasjagu võtab sünnitust vastu. Külas ühel naisel sünnib beebi. Aga ta andis meile saatjaks noormehe nimega Jet, kes inglsikeelt ei kõnelenud.
Panin oma koti pulgakomme täis ja hakkasime liikuma. Tahtsime minna küla lõpus olevale kaile päikseloojangut vaatama. Küla oli päris suur ja üllatavalt korrapäraselt ehitatud. Olid teed ja puha.
Lapsed jooksid kilgates ringi räbalad seljas. Kui mõni meie teele sattus, andsin ma talle kommi. Kommitädi. Nad võõrastasid väga ja ei tulnud eriti meelsasti lähemale. Kommi isu aga oli nii suur, et enamasti võeti julgus kokku ja tuldi nii lähedale kui tarvis ja jäädi vaikselt ootele. Kui komm käes, siis läks nägu naerule ja taganeti ka kohe ohutusse kaugusesse. Võõraid siin külas järelikult eriti ei käi. Üks pisike piiga kai peal, kellel veel jalgugi all ei olnud hakkas koguni nutma kui talle liiga lähedale läksin. Aga kui emme sülle sai, siis võttis küll kommi.
Kai peal püüti kala veel. Nii lapsed kui naised kui mehed. Kala oligi selle küla peamine elatusallikas.
Tagasi jõudes saime teada et sündis poiss ja et nii ema kui beebi on terved ja okei.
- Posted using BlogPress from my iPad
Location:Rajan Ampat, Gam' i saar, Yewaupnori küla
