Yogiakarta 2, Merapil külas

Täna enne koitu hakkasime sõitma Merapi poole. Sõit kestis tund aega. Me olime end igaksjuhuks moskiitotõrjega üle pritsind, no et ikkagi linnast välja ja pime veel. Loomulikult ei näinud me ühtki moskiitot, küll aga püsis tõrjevahendi "malbe" lõhn meil ninas ka tagasiteel. Vaene autojuht!
Jõudes vulkaani jalamile oli väljas juba valge, kuigi päike polnud veel tõusnud. Otsustasime edasi minna jalgsi. Kõndisime umbes tund aega ülesmäge ega kohanud hingelistki. Merapi purskas 2010 aasta novembris, sellest oli juttu ka eelmise nädala Ekspressis.
Valitsus suutis küll evakueerida ligi pool miljonit elanikku, kes sealkandis külades elasid. Kuid siiski said paljud surma. Probleem on selles, et seismograafilised andmed teadsid juba kuu aega seda purset ette. Aga nii vara ei olnud võimalik inimesi evakueerida. Seal elasid põhiliselt põlluharijad ja loomakasvatajad. Ja no kuidas sa jätad oma piimakarja talitamata ja põllud hooletusse, kuuks ajaks? Ning kuna on küll umbes teada millal peaks purse toimuma, siis ei saa ette ennustada kuhu poole see purskab. Vulkaanikraater on ju ümmargune. Seepärast olid sealsed inimesed viimse hetkeni oma majapidamistes ja lootsid et nad jäävad nende karmide loodusjõudude poolt puutumata... Mina lugesin kuskilt et seekord hukkus 18 inimest. Kohalikud väitsid et mitusada. Lisaks loomad. Seekord laava väga kaugele ei jõudnud, kuid saatuslikuks osutusid tuhapilved ja mudajõed mis plahvatusega kaasnesid. Need olid nii meeletu jõuga et kandsid endaga kaasas suuri kivilahmakaid, juurisid üles puid ja purustasid maju ja teid.


Seega seekord oli kahju suurem kui tavaliselt. 4 küla mattis see täiesti enda alla, mitmemeetrise tuhakihi alla. See vulkaan pidavat seismiliselt väga aktiivne olema, pursates 1-2 aasta tagant. Naljakas, miks mõni tahab vulkaani serval hirmsasti elada...need inimesed kes oma elamise kaotasid ei soovi uut elamiskohta, vaid on nõus mitmeid kuid kaevama, aga oma elamine kätte saada. Olgugi et uue hütikese paneks 100 korda kiiremini püsti. Õhtupoole linnas kohatud kohalik, kes rääkis ka inglise keelt väga hästi rääkis Merapist päris palju. Ta rääkis et ongi probleem, kuhu need inimesed nüüd panna - nad on põlluharijad ega oska midagi muud. Neid ei saa suvalisse kohta istutada. Ja teatavasti on vulkaanituhaga väetatud maa eriti rammus. Temalt kuulsime ka seda et siiski ei taheta enam lasta inimesi sinna elama, et tahetakse rajada mingi National Park sinna selle asemele.

Jõudsime kella 9 paiku linna tagasi ja enne lõunauinakut ostsime lennupiletid ära ja vahetasime kõik dollarid ruupiateks. Kellel sama asi plaanis siis soovitan soojalt Garuda lennufirma reisibürood. Piletid odavamad kui isegi netist ostes ja töö kiire ja korralik. Vahendavad ka Merpatit ja Expressairi ja võibolla midagi veel. Vahendustasu oli alla 10 eeku inimese pealt, nii et väga väike. Ostsime sealt nii Yogiakarta-Sorongi pileti(1,7 milj ruupiat per nägu) kui Sorong-Jayapura(0,9 milj). Piletid saime veits odavamalt kui olime arvestanud! Väga hea!
Ja rahavahetuseks on väga hea koht Mulja rahavahetus. See on umbes sama nagu meil David. Töö kiire ja korralik, kurss hea. Kuid üldiselt kui ma järgmine kord peaksin Indoneesiasse tulema siis ma sula ei võtaks. Ja kindlasti ei võtaks ma dollareid. Nendega pole siin eriti midagi teha. Kui häda käes siis üldiselt nad aktsepteerivad küll, aga jõleda kursiga. Pealegi on siin pangaautomaate iga nurga peal. Üllatuslikult.

Hiljem tsillisime õhtuses linnas, sõime jäätist, mis oli üllatavalt hea.

Sõitsime rikšaga. Vaene rikša juht... Kaks paksu valget, vaevu mahtusime ära sinna. Huvitav, miks nad ei taha om rikšadele mootoreid külge panna. Jube hull ju jalgrattaga vedada. Vahepeal kui tee läks veidi ülesmäge, siis vennike ronis ratta seljast maha ja lükkas meid tagant. Hale koha hakkas ja oleks tahtnud maha ronida. Kohusime juba ülalmainitud kohalikuga, kes meiega päris pikalt jutustas. Ta olevat 3 kuud Amsterdamis õppinud. See pole siin eriti tavaline. Enamik kohalikke ei saa terve elu jooksul oma kodukülast või kodulinnast kaugemale. Rääkimata välismaast või suisa teisest maailmajaost. Saime teada et kohalike vaatamisväärsuste juurde viib ka govermenti poolt subsideeritud odav buss, et pole vaja kallilt osta turismi poest. No kahjuks me juba olime jõudnud ära osta eile need paketid. LP-d ka ei viitsind väga korralikult lugeda...oleks võinud. No aga samas ma ei usu et see buss viib päikse tõusu vaatama, nagu meil homme plaanis on. Aga igaljuhul kes lihtsalt Borboduri ja Prambanani tahab vaadata, siis ca 10 korda odavam on see omal käel ette võtta.
Käisime veel ühes huvitavas kunstipoes. Ja pärast massaazis. Seekord valisime ühe teise koha. No okei. Massaaz oli pool tundi, peale ja õlgadele ja maksis ca 40 eeki. Pean tunnistama, et see tugeva kehaehitusega karmiilmeline naisterahvas teadis, mida tegi. Võrrelded eilse kohaga oli tegemist ikka professionaaliga. Ainult, et koht oli kole, mind pandi mingisse juuksuri tooli kohe lahtise välisukse kõrval, telekas kõrval ka üürgas. Karm tädi suges mu pead nagu põhupalli ja vaatas ise telekat. Aga hästi tegi. Põhimõtteliselt ma oleks kõik ebamugavused unustanud, aga see nõudepesukaltsuga võidmine ületas mu taluvuse piirid. Nägin silmanurgast et Margus sai ka oma jao. Ühesõnaga, kui mu juustes ja kaelal oli piisavalt pulstitud kreemiga, siis nad vist pesid kreemi maha vms. Igaljuhul mu ülakeha, kukal ja NÄGU KA sai 3 korda korralikult üle tõmmatud ja nühitud haisva märja kaltsuga. Ökkk, vaatasin et kähku sealt toolilt minema saaks. Põgenesime Margusega ummisjalu ja alles kodus avastasime et olime isegi oma koti sinna maha jätnud. Õnneks saime selle ikka pärast kätte. Aga vat selline tore massaaz seekord siis.


Kodus sai siis kohe see ilma sooja veeta dush ka ära proovitud. Maitea minumeelest mul see kaltsuhais ikka küljes...
Aga juba kesköö käes ja üks juba norskab siin. Keeran ka magama sest juba 3,5 h pärast on äratus ja lähme vaatame iidsete Borboduri templite juurest päiksetõusu.


- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Yogia

Yogiakarta

Täna varahommikul jõudsime Yogiakartasse. Seda peetakse Indoneesia kultuuripealinnaks. Selles linnas on mõtet lennujaamast kesklinna sõita nn ametliku taksoga, mida saab lennujaama putkast. Odav ja kvaliteetne ja mingit kauplemist ja onupojapoliitikat pole. Meie soovitud hostel oli full ja sama oli ka kolme teise hosteliga, mis meil tagavaraks oli. Öeldi et on ülestõusmispüha ja palju rahavast. Huvitav, et igal pool on pühade ajal palju rahavast? Kus need inimesed siis muidu on?
Nii, kuna siin tänavatel aadresse pole, ega majadel numbreid siis saab õigesse kohta ainult kelleltki küsides. Õnneks on kohalikud väga abivalmid ja viivad või käekõrval kohale ja ei küsi selle eest rahagi. No kuna meie hostelid olid täis, ise olime rampväsinud ja peaaegu ööpäevläbi söömata, siis jäime ühte lähedal olevasse esimesse vabasse kohta. Neil oli pakkuda ainult Delux tuba, mis on tavapärasest kallim(ca 20 doltsi kahe peale) aga meil oli juba savi ja tahtsime ruttu kuhugi maha istuda. No tuba oli pisike, armsate kollaste kardinatega ja avanes otse põiktänavasse. Vetsupaberit ja linasid polnud, ja kahepeale oli üks froteerätik. Kahtlase puhtusastmega. Sooja vett ka polnud. ja gekod lasevad laeall ringi! Pisikesed! A see eest on tasuta Wifi! Ja seinal on ürgvana kondikas, mis kohalike jaoks tähendabki et on luks tuba. Kusjuures me kasutame seda väga agaralt. Kuigi konditsioneer kuivatab väga õhku siis siinses liigniiskes kliimas on see väga ok. Koha nimi on Sakura hotell ja asub ta Sosrowijayani piirkonnas. Kes siiakanti satuvad siis soovitan soojalt seda kanti. See on vaikne, kitsaste põiktänavatega labürint. Väga kodune ja turvaline. Vähesed turistid segunenud kohalike igapäeva toimetustega. Kõik oluline on käejala juures ja ka olulised vaatamisväärsused saab jalgsi ära käia.
Söömiskohtadest on head ja hubased Supermani restoran ja FM restoran. Need on ka meie piirkonnas. Tegime mõlemas väiksed söögid. Eriti head olid FMi kevadrullid! Üldse mitte sellised nagu eestis on kevadrullid.
Peale kahte õhtusööki jõudsime veel osta endale järgnevateks päevadeks 3 trippi ja käia ka massaazis. Massaaz kestis 90 mintsa ja maksis 50 eeki. Margusele meeldis, aga mulle mitte eriti. Kuidagi valus oli. Aga leidsime teise massaazikoha veel, ehk homme piilume sinna. Jeeeee, ma ju täielik massaazihull!!!
Aga olks ma magama, päev ja öö on täiega sassis. Oleme ju oma unevajadust mingite 4 tunniste uinkutega rahuldanud ja seda nii päeval kui öösel. Ja nüüd ka - Margus juba lõõskab mul siin ilma linata teki all, kohe keeran ise ka magama. 3,5 h pärast on äratus. Rentisime auto koos juhiga hommikul kella 5ks ja tahame minna äsjapursanud Merapi vulkaani vaatama. Vulkaani otsa kahjuks ei lubata.

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Yogiakarta

Jõudsime õigesse riiki

4 tundi sõitu ja jõudsime Jakartasse, mis on Indoneesia pealinn. Kuna me infot revideerides siin linnas midagi erilist ei täheldanud, siis me siit kohe ka kaome. Ilma lennujaamast väljumata. Kuna siselennud lähevad teisest terminalist, mis on sellest, kuhu me maandusime väga kaugel, pidime taksot kasutama. Väidetavalt käib ka mingi buss, aga jõudsime nii õhtul hilja (23.30), et selleks ajaks buss enam EI SÕIDA. No kuna kaupmehed siin vahel valetavad suud silmad täis, et kliente saada, siis me algul ei uskunud. Aga kuna meil ei õnnestunud ka väga adekvaatset infot saada, sest kõik oli kinni, siis lõpuks otsustasime tasko kasuks. No leppisime kokku, et 50 000ruupiat(ca 60 eeki), mis minu arusaamist mööda ei ole just odav. Taksojuht viskas aga nalja oma ingliskeeles (loe: hiinakeeles) ja ise naeris nende üle kõva häälega. Jõudsime kohale. Jaaaa hakkas kauplema ühte dollarit lisaks - et pakkide eest. Ma ütlesin et ei, hind oli kokku lepitud ja head aega ja ronisin autost välja. Ei no Margus jäi sinna kahtlaselt kohmitsema ja ma olin surmkindel et selle ärateenimatu dollari see taksojuht ka saab. No saigi. "ta oli nii rõõmus siis", oli Marguse kommentaar. :) Ei no mida iganes, loodetavasti ei kavatse ta kõiki Indoneeslasi rõõmustada. Heheee.
Aga kehv uudis oli see, et pagana lennujaam oli kinni! Nojah õnneks on lennujaama ees pingid ja õhk on marusoe. Liigagi. Ja paks. Nii et raske on hingata. Margus viskas pingipeale siruli ja mina kirjutan siin. Kell on kohaliku aja järgi kolmveerand kaks öösel, on pühapäeva varahommik. Ma loodan et ca 3 tunnipärast meid ikka mingist august sisse lastakse. Ühtegi silti küll mitte kuskil pole, et mis kell terminal avatakse või suletakse. See on siin tavaline. Igaljuhul pole me ainukesed pinkidel magajad - tõttöelda on pingid magajaid täis. Ei tea kas nad ka kõik öised reisumehed on nagu meie, või niisama hulkurid?


Tuled põlevad ja mingi vaikne muusika mängib. Ritsikad siristavad ja lennukid lendavad. Aeg-ajalt käib värske soe ja pehme tuulehoog mu niisket nahka värskendamas. Õhu suhteline niiskus on vist küll maksimaalne. Ma ei kujuta ette mis veel päeval on kui öösel nii soe on.
Kõht on jube tühi. Margus kaotas pool tahvlit Annekese shokolaadi ära (selle suure tahvli). Oi ma olin vihane! Õnneks on veidi vett kotis, lennukist ostsin. (300ml oli 2 doltsi). Ega ma ise targem pole. Kaotasin oma silmaklapid ära mis ma helsinki lennujaamast ostsin. Hästi vägevad olid- tiigri silmadega! Jätsin vist finnairi. :(

Assoo ja tasuta wifist võib vaid unistada.

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Indoneesia, Jakarta

Esimene sõit

Siin on täitsa wifi olemas aga maksab 250bahti tund(90 eeki). Nii et seda me ei kasuta, loodan Indoneesias mingi 3G kaardi hankida-siis saan selle jutu üles ka laadida. Lennureis läks hästi ja kiiresti, kuigi kestis 9,5 tundi. Sõime, magasime ja sõime ja juba olimegi kohal.


Isegi ühtki filmi ei jõudnud vaadata. Passikontroll jms läks ka hästi-õnnestus end eelnevalt hangitud tasuta turismiviisaga sisse nihverdada, kuigi tegelikult oleksime pidanud 20 dollarilise transferviisa esitama. Aga passiametnikud üritanud meiega suhelda, lõid lõpuks käega ja panid templid alla. Minu jaoks kõlas nende ingliskeel nagu hiina keel, ja karta on et ka vatsupidi. Kuigi ma endameelest väga korrektset ja aktsendivaba ingliskeelt vuristasin. Aru me üksteisest ei saanudki, aga läbi meid lasti :)
Kohalik aeg on hetkel 14. 40 (4 tundi ees võrreldes Eestiga).
Ja kohe lennukist väljudes tabas meid soe ja niiske õhupahvak, nii et me mõningad riided kohe seljast koorisime.Ilusad pisikesed inimesed saalivad edasi tagasi. Tuhanded hõrgutavad aasiapärased lõhnad tungivad ninna ja tekitavad söögiisu, kuigi kõht pole veel põrmugi tühi.

Kuna meie järgmine lend ca 5-6 tunni pärast siis vaatame siin lennujaamas ringi. Suur aga mõtetu koht tuleb tunnistada. Tallinna ja Helsinki oma olid kordades mugavamad. Siin on ainult kiirsöögikohad ja palju inimesi. Seina ääres on palju kõvasid ebamugavaid pinke, millel me hetkel istumegi. Uurisime infoletist kuhu kanti AirAsia väljumised jäävad, et kas peab äkki bussiga teise lennujaama osakonda sõitma vms. Neiu vaatas ja kuulas meid ära ja vastas naeratades midagi hiina keeles (tegelikult oli see inglise keel, aga kõlas kohutavalt). Palusime tal 2 korda korrata ja lõpuks astusime hämmeldunudlt eemale. Kuna kumbki meist tõlkis hiina keelt erinevalt, oleksime peaaegu tülli läinud ja lõpuks läksime tagasi infoleti juurde ja palusime tütarlapsel kolmas kord korrata. Ei midagi uut! Aga selekteerisime jutust välja "fourth floor" ja sättisme tema poolt käega näidatud suunas minema. Leidsime lõpuks mingi väljumiskoha küll, kuid kas siit ka meie lennuk läheb, saame teada paari tunni pärast, kui infotablool on kellaajad nii kaugele nihkunud.
Seniks otsisime mingit bubi vms, kus oleks pehmed istmed et saaks omaette istuda ja nokitseda aga sellist kohta pole siin. No ma lihtsalt mõtlesin et kuna Bangoki lennujaam on ka maailma mastaabis väga suur ja rahvusvaheline koht, siis ehk siin veel leidub - aga ei Aasia on käes! Aga no tühja sellest, sest ega neid pehmeid istmeid ja muid mugavusi me siia otsima ei tulnudki. A lihtsalt väss on ja 2 lendu tuleb veel otsa, enne kui voodisse saab.

Mõni hetk hiljem.
Kuna meil polnud oidu peas bahte vahetada, siis et süüa osta vahetasime 10 doltsi lennujaamas tai rahaks. Korraliku tünni saime. Ostsime kaks kohaliku ilmega riisi kanaga(ca20eeku per nägu). Oooo ema... Mina pole ausalt sellist kõrvetust tundnud. Nii terav, et lausa valus oli. Vedas et ma tavalise võtsin, võimalik oli valida ka "spicy" roog!


Aga alla ma ta kugistasin. Kui hästi kiiresti süüa ja vahepeal mitte vett juua, siis oli võimalik seda tarbida. Ainult lõpus tuli siis välja kannatada see tuletants suus ja söögitorus. Kummalisel kombel hakkab see tervus tunda andma siis kui sa enam ei mälu ja paar hetke läheb mööda- see pärast ongi kähku neelates asi valutum. Sama asja saab tunda kindlasti ka taguots paari tunni pärast! Aganüüd lähme toome tulekahju kustutamiseks ühe smuuti. Ühe sellepärast et need on nii kallid(35eeki) et kahe jaoks ei jätku raha ja rohkem vahetada ei taha.

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Bangoki lennujaam

ETTEVALMISTUSED

Kuigi väljalennuni on natuke vähem kui kaks kuud, käivad meil ettevalmistused juba täie hooga. Nädalavahetusel näiteks, ostsime Margusele snorgeldamismaski . Mul on mask juba eelmistest kordadest olemas. Maski ostes tuleks jälgida, et oleks silikonist ja prilliklaasid klaasist mitte plastikust, ning et torul oleks lainelukk.
Veel saime lõpuks ostetud kummikingad (neid oli ka üllatuslikult raske leida - igaltpoolt olid otsas). Need on sellised spetsiaalsed kummist, pehmed jalanõud mis ei ole mõeldud käimiseks, vaid ujumiseks. Kuna me ei tea ette kus ja kunas ujuma lähme siis on väga mugav, kui sellised kaasas on. Tihti on kaldad väga kivised, kus paljajalu on võimatu käia. Ning kivide vahel on peidus meresiilid, skorpionkalad ja muud teravad elukad ja taimed.

Meie toredad kummisussid - harjutame juba!

Samuti ostsime mulle nö matkasandaalid. Need on tavalised sandaalid, ainult nina on kinnine ja nad on "waterproofid". St nendega võib ka läbi vee ja muda käia. Eesoleva džungliretke tarvis on nad hädavajalikud. Ega Tallinnas oli suht väike valik - spordifirmad millegipärast ei tooda selliseid ja matkatarvete poes toodab ka neid 1 või 2 firmat ainult. Aga lõpuks ikka leidsin sobivad ja minumeelest jube armsad - vot sellised:


http://www.matkasport.ee/msweb.nsf/pages/KeenVeniceH2W!OpenDocument&vw=Producer&f1=Keen#

 Nende matkasandaalidega kavatsengi põhilised käimised terve reisi jooksul käidud saada. Nüüd oleks veel vaja ühtesid hästi jalas püsivaid, kummist plätusid - ergonoomilisi just. Aga jah reisile peaks vähemalt 2 paari jalanõusid kaasa võtma - juhuks kui ühtedega midagi juhtub või jalale hakkab. Ja no kui mitu päevajärjest käia, siis jalg tahab vahepeal midagi muud.
Tuleb veel muretseda moskiitovõrk, malaariaravimid, Margusele sandaalid ja pikad püskid. Seekord tuleb jah pikad püksid ka kaasa võtta, džungliretke jaoks! Ongi hea, sest lennukile minnes peaksid niikuinii pikad püksid jalas olema. Ma ostsin enda omad second handist, HUMANA poest Mustamäe teelt. Maksid ca 8 euri - , matkapoes maksid taolist tüüpi püksid ca 120 euri - ei mahu eelarvesse! Margus lubas ka sealt samast osta, valik on seal hea. Mis puutub malaariasse, siis selle oht on seal Indoneesias tõsine. Vaktsiin selle vastu puudub. Olemas on vaid teatud tabletid mis vähendavad kolmekordselt haigestumisriski - aga probleem selles et need jube mürgsied ja kanterogeensed. Meie, rohelise mõtteviisiga ja suht keemiavastased inimesed ei kuku just rõõmuga neid tarbima.... Aga tervis on ka tähtis ja malaaria on üks kole kole haigus. Isegi siis kui ta surmaga ei lõpe võivad tal olla tõsised tüsistused. No olles mitmeid kordi ümber mõelnud, netist nii TERVISEKAITSE kodulehte kui Euroopa tervisekaitse protokolle(vms) uurinud, tripi foorumist küsinud, otsustasime esialgu siiski tablettide kasuks, vähemalt niikaua kui oleme Javal ja võibolla ka Sorongis(eks kohapeal paista). Tablettidest eelistasime Malaronet - kõrvalnähud pidid vähestel esinema ja vähemal määral ning ka resistentsust vähem, kui Lariamil selles piirkonnas. Ja Malarone on tunduvalt kallim. Wamenas ja Balil tõenäolsielt ohtu eriti pole - üks on liiga mägine ja kõrge, et hallsääsed seal end mugavalt tunneksid ja teine liiga inimrohke. Linnades ja suure asustustihedusega piirkondades neid teatavasti samuti ei esine. Kõige parem malaaria kaitse on sääsehammustuste vältimine - ehk siis pimeduse saabudes tuleks pikad riided selga panna ja säsäevõrgu all magada. Ostame hästi vahvad võrguga mütsid endile - väga moekad :D :
Kogu see varustus on hõlpsasti kättesaadaval MATKASPORDI POES

REISIKAVA

Täna saime lõpuks ENAM-VÄHEM paika oma reisikava.
Lingil klikates avaneb kaart: REISIPLAAN
Noh, selline tunne et pool tööd on tehtud, nüüd on vaja veel reisil ära käia! :D Piletid Tallinn-Bangok ostsime ära juba detsembris. Mingit erilist soodukat ei saanud, aga siiski ca 30% odavam kui tavaline pilet. Meile meeldis ka see, et reis on algusega Tallinna lennujaamast, mitte kuskilt Riiast või Helsingist või teab kust. Siis jäävad ära ka üleriideprobleemid. Dressika ja plätadega tallinna lennujaama ja ümberistumine Helsingis ja hops Bangokis. Muul juhul tuleks ikka paksemalt riietada ja siis neid riideid veel terve reis kaasas kanda. Pealegi kuna meil aega suht napib, siis ei tahtnud paarisaja euri pärast kuskilt "ei tea kust" ümber istuda ja lennujaamades passida. Sest ega need veidi odavamad lennud ongi sellised mis kasutavad väiksemaid lennujaamu ja selliseid kellaaegu mis mitte mingi edasilennuga eriti ei sobi. Et ei peaks 7 või 12 tundi, halvemal juhul ööpäev, kuskil Euroopa lennujaamas passima. Meie hakkame lendama 22.04(reede õhtul kell 22) ja Bangokis oleme juba kenasti 23.04 (laupäeva lõunaks 13.45). Kahepeale kokku läks see siis 1400 euri. Tegelikult otsisime algsues lendu Singapuri, aga sinna küll ühtegi head pakkumist polnud, kõik ikka ca 2000 euri jne. Aga Bangok on ka väga suurepärane koht kust oma Aasia reisi alustada. Singapur oleks lihstalt meie sihtkohale lähemal olnud, pealegi mulle Singapur väga meeldib.
Aga põhimõtteliselt arvan, et kui aega on rohkem, siis võib sihtmärki jõudmiseks kulutada ka 24-48 tundi ja siis võiks see maksta 1000-1200 euri kahe peale, kui hästi otsida ja soodukaid oodata. Ise sain lennupiletite ja lennufirmade kohta väga palju tänuväärset infot ühe reisiselli blogist, loodan et ta ei pahanda kui oma blogist lingiga sinna viitan: LINK
Aga reisiplaan on selline et Bangokist kohe AirAsiaga Jakartasse ja sealt edasi lennukiga Surbayasse, kus on Indoneesia suurim vulkaan.


Bromo vulkaan Ida-Jaaval

Vulkaaniga tutvumise soov oli ennenkõike Margusel. Ma oleks vabalt selle ka ära jätnud, aga Margus hakkas selle peale mossitama. Nii et vulkaani külastus jäi sisse :) Loomulikult iseenesest see mõte meeldib mullegi - onju Indoneesia tuntud kui Vulkaanide Maa. Viimati purskas Bromo 2010 novembris, nii et täiesti elujõus poiss. Kes kardab? Mina mitte! :D
Pärast seda lähme bussiga Yogiakartasse (8h), mida loetakse Indoneesia kultuuripealinnaks. Seal me tutvume kultuuriga :) ja siis kui ronimistest ja ekskursioondiest ja linnakärast, turgudest, tolmust ja lämmatavast kuumusest on just parasjagu kõrini tõmbame lennukiga Paapuasse, täpsemini mereäärsesse lennujaamaga linna Sorongi.
Paapua on kesk-Jaavast sama kaugel kui Eesti Egiptusest - seega üks 5-6 tunnine reis. Siis hakkab meie rannapuhkus - nädal aega kavatseme snorgeldada, ujuda ja Margus võibolla ka sukeldub. Seda siis RAJA AMPATIS, mis pidi olema maailmas üks kauneimaid ja liigirikkaimaid kohti. Seal on suurim arv erinevaid koralle (kas teate, et korall on loomne organism, mitte taim. Pool kivi, pool loom :) ja kalaliike. Seal võib leida 75% kõikidest maailmas teada olevatest koralliliikidest.
Kuna sinna on suhteliselt keeruline jõuda, ja mis seal salata - ka mitte just odav (hiljem panen üles ka reisi eelarve, võibolla on kellelegi abiks) - siis turiste on seal vähe - mis teeb asjaarmastajatele sellest maagilisest saarte ja korallidega palistatud merest pardiisikoha. Algul arvasin et ühtegi eestlast polegi seal käinud (vähemalt netist leitud info järgi), aga hiljem selgus et VÄHEMALT 1 eestlane on seal viibinud ja päris pikalt - see selgus tripi foorumis.
Meie kohta päris asjaarmastaja ei saa vast öelda - ja ongi kartus et äkki ei tule seal hästi toime - kukume mõnda lolli turistilõksu või istume jamas kohas, teadmata et nurgataga on tõeline ime! Ühesõnaga kuna napib teadmisi ja kogemusi ning ka raha ja aega (ja minu puhul ka julgust) - siis ma kardan et äkki ei leia nende ressursidega häid kohti üles. Siin peaks vähemalt kuu aega olema, või vähemalt 2 nädalat, meie saame lubada nädala maksimaalselt. Aga no nädal on ikkagi nädal - ja ma ootan hullult seda!!!!

Raja Ampati saared

Paapua on olnud asustatud 30000-40000 aastat, kuid nö Meie Maailmaga on ta seotud alles 20. sajandi keskpaigast. Seega on seal kogu loodus väga imepärane ja tänu ekvatoriaalsele kliimale äärmsielt kirev ja lopsakas. Noh, ja muidugi ohtlik. Ma tõesti ei viitsi mingilt maolt või ämblikult hammustada saada-rääkimata vastikutest moskiitodest. Me Margusega oleme mõlemad suured veefännid, seega on see koht meie jaoks tõeline maiuspala. Kui oleme piisavalt ujunud ja kala söönud ja lesinud jõuab aeg võtta jällegi lennutee ette ja maanduda nö Paapua pealinnas Yayapuras, kus pikemalt peatumata järgmise lennukiga sõidame Wamenasse. Indoneesias nimelt maanteid eriti ei ole, seega käib enamus liilust õhust.
Wamenas kavatseme ettevõtta 3-4 (võibolla 5) päevase jalgsimatka džunglis et külastada iidseid Dani hõime. On teada et inimsöömine toimus seal viimati oma 40 aastat tagasi, nii et karta pole midagi! Kes kardab? Inimsöömine on neil jah tegelikult seadusega keelatud, aga kui ma pilte vaatan, siis tekib mõne juures kahtlus, et tema küll patust puhas pole :). Seda matka aitas meil plaani võtta ja korraldada ka ühe eesti rännumehe tänuväärne blogi, mis asub SIIN:

Dani hõimude inimesed rahvariietes

Ja pärast seda sõidame Denspersisse - kus viibime ka paar päeva. See oli ka selline otsus et, no - kas on mõtet? Aga no kuidas sa reisid niimoodi Indoneesias, et Bali saart ei külasta? Seega esialgu on ka see kavas sees.

Bali ja turistid

Aga no eks elu näitab kas ja kui palju me oma plaanist kinni saame pidada ja .... eks meil ole mõni variant B ka tagataskus, juhuks kui ....misiganes takistab. Indoneesias ja üldse Aasias reisides ei saa millegi peale kindel olla - ei kokkulepete, kellaaegade ega isegi kuupäevadega. Aga eks me hoiame meeled erksad ja avatud ja võtame vastu mis tuleb! :)

LÄHEKS REISILE?!

Öeldakse, et mida paremini on tehtud eeltöö ja ettevalmistus, seda nauditavam reis tuleb. See ei tähenda et kogu reisikava tuleks punktuaalselt kirja panna. Ei-ei. See tähendab, et viid ennast kurssi sellega kuhu sa lähed ja mida sa sinna tegema lähed :). Kui me sügisel otsustasime reisile minna ja valisime sihtkohaks Indoneesia, siis hakkasime (tegelikult algul tegin seda üksi) kohe Indoneesia kohta materiali ostima. Alustades http://www.trip.ee/ st ja lõpetades nii eestlaste kui välismaalaste isiklike blogidega kes seal kandis käinud. Ja loomulikult LP (http://www.lonelyplanet.com/uk), mis on igale bäkbäkkerile kohustuslik. Kui olulisem infovalik oli välja selekteeritud, sukeldusime juba kahekesi sellesse - nii kui mõni vaba moment tekkis. Kas õhtul kodus olles, või mõnel nädalavahetusel. Igapäevaselt muidugi seda teha ei jõudnud.
Lõpuks hakkasid selgemalt välja joonistuma kohad, mis meile rohkem huvi pakkusid. Indoneesia asub niivõrd laial alal, et ühest otsast teise on vaata et sama maa, mis Eestist Indoneesiasse - seega on huvipakkuvaid kohti ja tegevusi päris palju ja nad on suhteliselt erinevad. Alustades aktiivsetest vulkaanidest ja happejärvedest ning orangutangide ja hiidvaraanide looduskaitse aladest lõpetades maastikkega kus inimjalg pole astunud ning kust igal aastal leitakse kümneid uusi linnu- ja isegi loomaliike. Unustamata ei tohiks jätta iidseid kultuuripärandeid ning pärismaalasi, keda võib veel täiesti vabalt ka nüüdisajal seal leida - seega üks väheseid selliseid allsejäänud paiku maailmas.
           Seega alguses oli küll selline tunne, et sellest infost läbi ei näri, ja kui närib, siis pool jääb ikka närimata! No tõenäoliselt eks jäigi. Kuid teatud asjad tõmbavad sind nagu kummipaelaga - ja siis ei omagi ülejäänu tähtsust. Leppisime Margusega suhteliselt alguses juba kokku, et osa reisist peaks olema lebotamiseks ja osa kappamiseks. Päris nii ei tahtnud et kappad kott seljas iga päev uude kohta ja niimoodi kuu aega järjest - pärast ei mäleta midagi mida nägid või kus käisid ja stressitase on ka kõrge - muudkui kella-ajad, bussijaamad, rongijaamad, lennujaamad, lahti pakkimine, kokku pakkimine, tolm ja higi - uuuh! Ja päris kuu aega ühe palmi all ka nagu ei viitsiks lebotada...
            Samuti oli algusest peale kindel plaan reisida backbackersitena-ehk seljakotireisijatena. Tuleb poole odavam ja on poole huvitavam. Siis saab näha selliseid kohti ja mõnusat ehedust, mida paketi ja kohvrireisidel juba niisamalihtsalt ei kohta. Pealegi - raha loeb ka! Leidsime et pigem hoiame kokku hotellide ja mugavuse pealt, aga mitte seikluste pealt. No jah - hotelli me vaevalt et satumegi - pigem hostelid ja hütid. Aga mingi peavari kindlasti - päris lageda taeva all magamiskotis või telgis - liiga palju jama ja liiga palju asju kaasa tassida ja ohtlik ka - ei tasu ära! Too extreme for me! Kokkuhoitud raha eest saame sihtkohtades põnevaid asju ette võtta, retki džunglis ja ookeni põhjas (või peal!).

               Ning tegelikult läheb meil pappi ka varustuse ostmise peale, sest seda on meil kahepeale kokku suht kasinalt hetkel - alates riietusest ja jalanõudest lõpetades seljakotiga. Tahaks võimalikult vähe asju kaasa võtta ja see on juba kunst omaette. Kuidas võtta kaasa täpselt nii vähe asju kui vaja on?! Ikka tekib mõte et - äkki mul läheb seda ka vaja, äkki ma tahaks neid roosasi pükse ka kanda? :)
Jaaah - oma naiselikkus tuleb nüüd hetkeks alla suruda - vaadata mööda värvidest ja tegumoest ning keskenduda vaid sellele mida tõesti VAJA on. Eelmiste reisidega olen alati üle pingutanud - tahaks seekord täppi panna! Margusel õnneks selliseid probleeme ei ole - tema paneks hambarja ühte tasku ja pangakaardi teise tasku ja kõik. :D