Esimene katse jõuda paradiisi

Lennuk, millega Sorongi lendasime oli nagu liinibuss. Meie väljusime kolmandas peatuses. Inimesed tulid peale ja läksid maha. Ühes kohas vahetasime koguni lennukit. Huvitav oli veel seegi, et sõitu alustades teatas chek-ini tüdruk siiralt et vahemaandumisi ega lennukivahetusi ei tule. Kuidagi sõidu peal nad siis otsustavad vist et ah, kle teeks siin ka ikka peatuse. No kogu see krempel võttis umbes 6 tundi. Tegelikult see vahemaa on ka väga pikk. Lendasime linnulennult sama maa mis Eestist Egiptussse. Poliitilises mõttes me riigipiiri ei ületanud. Kuid looduslikus, rahvuslikus ja geograafilises mõttes lendasime hoopis teise maailma - Paapuasse! Paapua põliselanikud papuaasid on välimuselt pigem sarnased austaalia pärismaalastele aborigeenidele. Indoneeslased aga on oma välimuse poolest rohkem india rassi moodi. Samuti on erinev kultuur, keel, tööstus ja kõik muu. Paapua kuulub küll poliitilises mõtts Indoneesia alla, kuid tal on üksusena piisav autonoomia et omi otsuseid suht iseseivalt eettevõtta. Kuid peremehetsevad siin ikkagi indoneeslased. Põlisrahvas on alamas seisuses.
Sorong on suur sadamalinn põhja Paapuas, kust on ainus võimalus saada edasi Raja Ampatisse. Raja Ampat on saarterikas piirkond, mis asub otse ekvaatoril. Paljud saared on asustamata. Puudub ka reguleeritud laevaliiklus. Ainult kord päevas käib laev raja Ampati keskusesse Waisaisse. meil oligi ülioptimistlik plaan otse lennukilt laeva peale hüpata, Waisaisse põrutada ja kohapeal siis vaadata mis saab - millisele saarele pikemaks peatuma jääda ja kus ööbida. Hiljem selgus et plaan oli rumal. Vat see on koht kuhu ei ole mõtet ehku peale tulla. See koht on LIIGA eksootiline, kinnine, võimalusteta, umbkeelne et omalkäel hakkama saada. Kahjuks seda me ei teadnud ja lendasime peale nagu siiani igas aasia riigis - jõuame kohale ja eks kohapeal vaatame!
Kõigepealt muidugi tuli laevale jõuda! Kuna meie lennuk hilines mitu tundi, siis tegi see laevale jõudmise küsitavaks. Aga me niiii tahtsime kohe saarele jõuda! Ei tahtnud kuidagi üheks ööks Sorongi jääda! Niisiis tormas Margus kohe lennujaama kõrval asuvasse Raja Ampati Tourismi Centerisse, kus tuli lunastada hirmkallid load üldse selles piirkonnas viibimiseks. Muidugi oleks võinud neid ka mitte osta-sest vähemalt meil keegi neid ei kontrollinud. Maksid nad ka ju 50 dollarit näo peale. Mitte just väike raha. Kuid nende lubade vajadust oli mitms erinevas kohas väga toonitatud - ning me ei soovinud mingeid sekeldusi. pealegi läsks ee raha raja Ampati korallide hooldamiseks - nii et tegelikult sellest ei olnud kahju.
Niisiis Margus läks kiirelt neid muretsema, mina jäin lennujaama pagasit ootama. Lõpuks kui pagasi kätte sain hakkasin Margusele järgi kiirustama ja siis see juhtuski. Ei märganud mingit lollakat raudtoru. neil seal on kõnnitee ja sõidutee eraldamiseks mingi raudtoru - 20 cm asfalteest kõrgemal. Seda ma ei näinud ja joostes komistasin sinna taha ja lendasin täies pikkuses asfalteele! Pisikesed kohalikud habisesid ümberringi. Mina suur ja valge ristseriti suure koti all keset sõiduteed pikali. Õnneks olid kondid terved! Aitähh kallid kondid! Ei mul polnud aega hakata haavu üle lugema-tõusin kähku ja jätkasin oma teed ikkagi joostes. Putkas üle lennujaama teede nagu emakänguru suure kotiga - tolmune, veri tilkumas....Mõned kes vastu või mööda sõitsid isegi küsisid kas vajan abi vms. Kuna mul sularaha oli 0 krooni ei hakanud igaksjuhuks abi vastu võtma-pealegi olin üsna pea kohal ka!
No sellele neetud alevale me jõudsime. Umbes paar miutit enne väljumist. Ja arvake ära kas laev seisis VEEL 2 tundi sadamas enne kui väljus? Muidugi! Väidetavalt oli neil kütust vaja tankida. No mida iganes aga, milleks üldse siin riigis on kellaajad?
Mis puutub minu haavadesse - siis oli tegemist pindmiste kriimustustega nii paremal käel kui põlvel ning mida sai katta edukalt plaastritega. Ei olnud vaja mingit sidet vms. Eestis oleks see ära paranenud 1-2 päevaga. Seal võttis paranemine 2 nädalat. Kliima on lihtsalt nii niiske et koorik ei tule peale ja kõik!
No igaljuhul lõpuks jõudsime Waisaisse. Oli juba kottpime. laeva peal kohatud noor naine, kes väitis end olevat bioloog ning töötavat ühel saarel mingis uuringukeskuses informeeris meid asjadest mida me enne ei teadnud. Nt sellest et saarel ei ole võimalik raha vahetada ja mingeid ametlikke laevu kuhugi siit ka ei sõida ja keegi ingliskeelt ei räägi. Ta aitas meil sadamas leida 2 mootorrolleritega kohalikku poisikest, kes olid nõus meid pisikese tasu eest keskusesse viima, kus pidi olema 2 hostelit. Üks oli täis ja teise saime kohad. Tõesti keegi ei rääkinud inglise keelt!
Küla oli kottpime ja helises ja sirises täiel rinnal. Asfaltteid ei olnud. tahtsime väga midagi süüa kuid hostelis öeldi et ei saa, ainult hommikul. Endal oli isuäratava toiduga terve laud kaetud, ja sööjaid ei paistnud kuskilt - aga meile millegipärast ei tahetud mingi hinna eest mingit sööki pakkuda. Võibolla oli asi ka mittemõistmises. Igaljuhul külapealt saime mingeid küpsiseid ja neid me siis näljakustustamiseks sõimegi. Keerasime suht kohe magama ja lootsime et homne päev toob selgust!

Yogiakarta 3, Borobudur ja Pranbanan

Täna käisime päiksetõusu tervitamas iidse templikompleksi Borobuduri juures. Ilm oli veidi hägune, kuid seda ilusam vaatepilt oli. Sõit kestis tund aega ja jõudsime kohale kell 5 hommikul. Oli veel kottpime. Pidime selga panema safranid ja kätte anti taskulambid ja seejärel konvojeeriti meid Borobuduri väravateni. Ronisime kõige tippu. Kui hakkas hahetama nägime, et otse ees oli Merpati vulkaan, mille tagant tõmbus kuldseks. Sealt pidigi päike tõusma. Ees oli vihmamets, mille kõrgemad palmid ulatusid latvupidi läbi udu samuti valguse poole.


Ilus oli.
Pärast sõime kerge hommikusöögi lähedalasuvas restoranis ja hakkasime tagasi sõitma. Tagasisõit võttis rohkem aega sest teed olid inimesi ja mootorattaid ja autosid paksult täis, sekka ka hobused ja härjad. Kauplemine käis kohati otse sõiduteel ummistades liiklust. Kuid kedagi ei paistnud see häirivat. Võrreldes Kambodza liiklusega oli siin rohkem valgusfoore(nägin vähemalt nelja) ja vähem signaalitamist.
Tagasi jõudes tegime veel kaks olulist asja. Kõigepealt käisime ühes teises reisibüroos, ostmas pileteid Paapualt Balile. Nimelt Garuda mõndasid firmasid ei vahenda, ja me vaatasime internetist (kasutades skyscannerit), et Lion Air peaks selle otsa kõige odavamalt tegema. Nii oligi. Ja jällegi saime veidi odavamalt kui olime arvestanud.
Teine oluline asi oli 3G telefonikaardi hankimine ja töölepanemine. Lõpuks leidsime koha kus 3G-d müüdi. Lasin selle müüjataril tema enda telefonis ära aktiveerida. Seejärel lõikasin SIM kaardi küünekääridega I Padile parajaks. See tekitas kohalikes elevust ja naeru, et miks ma kaardi ära lõhun. No igaljuhul käima ta läks. Laadisin sinna miski 50 eeku peale veel. Nüüd ma pole enam Wifist nii sõltuv. Karta on et Paapuas ei pruugi seda ka nii kenasti levida nagu siin, Yogias.
Siis läksime lõunauinakut tegema.
Pärast seda aga, pealelõunat sõitsime oma viimasele turistiaktsioonile - Brambanani arheoloogiaparki ja päikseloojangut vaatama. Seda me muidugi ei näinud sest suht pilves oli. Nii päiksetõusud kui loojangud Brambananis ja Borobuduris on palju kallima piletiga kui päevased. Aga kui on pilves siis loojang on küll suht mõtetu.


Brambanani juures vedelesime päris pikalt - seal oli restaureeritud budistlikud templikompleksid. Tõsi, tegelikult üks. Teised oli kivihunnikud rohkem.


Hästi natuke meenutas see kõik maailmakuulsat Angor Wati Kambodžas, aga seda mõõtu muidugi kaugelkti välja ei andnud. Aga need olid kogu Indoneesia vanimad hästisäilinud kultuurimälestised, seepärast valitsus seda toetab ja poputab. Ja seepärast Yogiat ka kultuuripealinnaks peetakse.
Kõht oli julmalt tühi ja me olime ostnud lolli peaga veel piletid mingile Indoneesia balletile, mis pidi sealsamas olema. Ostsime kahepeale ühe kookospähkli, mille tädi meiejaoks kirvega lõhki lõi, ja kust me kõrtega kookosmahla jõime. See oli päiksekäes mõnusalt soojaks läinud nagu tee.


Aga nälg sai kustustatud. See on väga toitev.
Meie autojuht ja nooruke reisisaatja Windy viisid meid autoga sinna, kuhu oli Prambanani juurest ca 10 minuti tee. Seal oli veel 2 h aega etenduse alguseni. Ma olin juba nii väss ja pea ka hakkas valutama ja oleks ma üksi olnud, oleks ma need piletid ära visanud ja lasknud end koju viia. Aga no näed, vahel peab teistega ka arvestama.



Seal oli imeilusa vaatega restoran, kus me siis oma kalleima õhtusöögi sõime (ca 150 eeki). Sõime indoneesia krõbedaid nuudleid, praekana ja praetud banaane juustu ja shokolaadiga.
Ja lõpuks oli käes ka etenduse algus. Olime amfiteatrikujulises saalis, kus oli 5 sektorit. Kaks sektorit oli paksult kohalikke indoneeslasi täis. Peamiselt koolilapsed ja noored. Ja kolm sektorit olid suht tühjad. Seal olid siis kohad turistide jaoks. Arvata on et turistidele müüdi ka teise hinnaga piletid.
Kõigepealt ilmus rahvariietes muusikaansambel, kes seadis end koos lauljaga tahaotsa. Ja siis läks lahti päris kreisi balett. Vägevad kostüümid ja maskid, aastaid lihvitud liigutused, huvitav seade. No ma pole mingi baletifänn, aga see oli tõepoolest paeluv. Ja lugu jutustas muinasjuttu, kus olid omad head, ja pahad, armastsus ja pettus, ilu ja inetus. Enamus tantsijaid olid meessoost ja seda tantsiti palja jalu ja üldse mitte varvastel.
Aga kes siiakanti satub, siis seda soovitan küll vaadata, olenemata sellest kas ollakse suur või väike muusika ja tantsu fänn. See oli minu lemmik sellest linnast igaljuhul.


Siin pildil on meie armas, malbe Windy.
Aga nüüd põhku, kell juba 10. Homme, nagu meil traditsiooniks on saanud juba, äratus enne nelja hommikul. Keskpäeva tervitame juba Paapua mereäärsest linnast Sorongist!

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Yogiakarta

Yogiakarta 2, Merapil külas

Täna enne koitu hakkasime sõitma Merapi poole. Sõit kestis tund aega. Me olime end igaksjuhuks moskiitotõrjega üle pritsind, no et ikkagi linnast välja ja pime veel. Loomulikult ei näinud me ühtki moskiitot, küll aga püsis tõrjevahendi "malbe" lõhn meil ninas ka tagasiteel. Vaene autojuht!
Jõudes vulkaani jalamile oli väljas juba valge, kuigi päike polnud veel tõusnud. Otsustasime edasi minna jalgsi. Kõndisime umbes tund aega ülesmäge ega kohanud hingelistki. Merapi purskas 2010 aasta novembris, sellest oli juttu ka eelmise nädala Ekspressis.
Valitsus suutis küll evakueerida ligi pool miljonit elanikku, kes sealkandis külades elasid. Kuid siiski said paljud surma. Probleem on selles, et seismograafilised andmed teadsid juba kuu aega seda purset ette. Aga nii vara ei olnud võimalik inimesi evakueerida. Seal elasid põhiliselt põlluharijad ja loomakasvatajad. Ja no kuidas sa jätad oma piimakarja talitamata ja põllud hooletusse, kuuks ajaks? Ning kuna on küll umbes teada millal peaks purse toimuma, siis ei saa ette ennustada kuhu poole see purskab. Vulkaanikraater on ju ümmargune. Seepärast olid sealsed inimesed viimse hetkeni oma majapidamistes ja lootsid et nad jäävad nende karmide loodusjõudude poolt puutumata... Mina lugesin kuskilt et seekord hukkus 18 inimest. Kohalikud väitsid et mitusada. Lisaks loomad. Seekord laava väga kaugele ei jõudnud, kuid saatuslikuks osutusid tuhapilved ja mudajõed mis plahvatusega kaasnesid. Need olid nii meeletu jõuga et kandsid endaga kaasas suuri kivilahmakaid, juurisid üles puid ja purustasid maju ja teid.


Seega seekord oli kahju suurem kui tavaliselt. 4 küla mattis see täiesti enda alla, mitmemeetrise tuhakihi alla. See vulkaan pidavat seismiliselt väga aktiivne olema, pursates 1-2 aasta tagant. Naljakas, miks mõni tahab vulkaani serval hirmsasti elada...need inimesed kes oma elamise kaotasid ei soovi uut elamiskohta, vaid on nõus mitmeid kuid kaevama, aga oma elamine kätte saada. Olgugi et uue hütikese paneks 100 korda kiiremini püsti. Õhtupoole linnas kohatud kohalik, kes rääkis ka inglise keelt väga hästi rääkis Merapist päris palju. Ta rääkis et ongi probleem, kuhu need inimesed nüüd panna - nad on põlluharijad ega oska midagi muud. Neid ei saa suvalisse kohta istutada. Ja teatavasti on vulkaanituhaga väetatud maa eriti rammus. Temalt kuulsime ka seda et siiski ei taheta enam lasta inimesi sinna elama, et tahetakse rajada mingi National Park sinna selle asemele.

Jõudsime kella 9 paiku linna tagasi ja enne lõunauinakut ostsime lennupiletid ära ja vahetasime kõik dollarid ruupiateks. Kellel sama asi plaanis siis soovitan soojalt Garuda lennufirma reisibürood. Piletid odavamad kui isegi netist ostes ja töö kiire ja korralik. Vahendavad ka Merpatit ja Expressairi ja võibolla midagi veel. Vahendustasu oli alla 10 eeku inimese pealt, nii et väga väike. Ostsime sealt nii Yogiakarta-Sorongi pileti(1,7 milj ruupiat per nägu) kui Sorong-Jayapura(0,9 milj). Piletid saime veits odavamalt kui olime arvestanud! Väga hea!
Ja rahavahetuseks on väga hea koht Mulja rahavahetus. See on umbes sama nagu meil David. Töö kiire ja korralik, kurss hea. Kuid üldiselt kui ma järgmine kord peaksin Indoneesiasse tulema siis ma sula ei võtaks. Ja kindlasti ei võtaks ma dollareid. Nendega pole siin eriti midagi teha. Kui häda käes siis üldiselt nad aktsepteerivad küll, aga jõleda kursiga. Pealegi on siin pangaautomaate iga nurga peal. Üllatuslikult.

Hiljem tsillisime õhtuses linnas, sõime jäätist, mis oli üllatavalt hea.

Sõitsime rikšaga. Vaene rikša juht... Kaks paksu valget, vaevu mahtusime ära sinna. Huvitav, miks nad ei taha om rikšadele mootoreid külge panna. Jube hull ju jalgrattaga vedada. Vahepeal kui tee läks veidi ülesmäge, siis vennike ronis ratta seljast maha ja lükkas meid tagant. Hale koha hakkas ja oleks tahtnud maha ronida. Kohusime juba ülalmainitud kohalikuga, kes meiega päris pikalt jutustas. Ta olevat 3 kuud Amsterdamis õppinud. See pole siin eriti tavaline. Enamik kohalikke ei saa terve elu jooksul oma kodukülast või kodulinnast kaugemale. Rääkimata välismaast või suisa teisest maailmajaost. Saime teada et kohalike vaatamisväärsuste juurde viib ka govermenti poolt subsideeritud odav buss, et pole vaja kallilt osta turismi poest. No kahjuks me juba olime jõudnud ära osta eile need paketid. LP-d ka ei viitsind väga korralikult lugeda...oleks võinud. No aga samas ma ei usu et see buss viib päikse tõusu vaatama, nagu meil homme plaanis on. Aga igaljuhul kes lihtsalt Borboduri ja Prambanani tahab vaadata, siis ca 10 korda odavam on see omal käel ette võtta.
Käisime veel ühes huvitavas kunstipoes. Ja pärast massaazis. Seekord valisime ühe teise koha. No okei. Massaaz oli pool tundi, peale ja õlgadele ja maksis ca 40 eeki. Pean tunnistama, et see tugeva kehaehitusega karmiilmeline naisterahvas teadis, mida tegi. Võrrelded eilse kohaga oli tegemist ikka professionaaliga. Ainult, et koht oli kole, mind pandi mingisse juuksuri tooli kohe lahtise välisukse kõrval, telekas kõrval ka üürgas. Karm tädi suges mu pead nagu põhupalli ja vaatas ise telekat. Aga hästi tegi. Põhimõtteliselt ma oleks kõik ebamugavused unustanud, aga see nõudepesukaltsuga võidmine ületas mu taluvuse piirid. Nägin silmanurgast et Margus sai ka oma jao. Ühesõnaga, kui mu juustes ja kaelal oli piisavalt pulstitud kreemiga, siis nad vist pesid kreemi maha vms. Igaljuhul mu ülakeha, kukal ja NÄGU KA sai 3 korda korralikult üle tõmmatud ja nühitud haisva märja kaltsuga. Ökkk, vaatasin et kähku sealt toolilt minema saaks. Põgenesime Margusega ummisjalu ja alles kodus avastasime et olime isegi oma koti sinna maha jätnud. Õnneks saime selle ikka pärast kätte. Aga vat selline tore massaaz seekord siis.


Kodus sai siis kohe see ilma sooja veeta dush ka ära proovitud. Maitea minumeelest mul see kaltsuhais ikka küljes...
Aga juba kesköö käes ja üks juba norskab siin. Keeran ka magama sest juba 3,5 h pärast on äratus ja lähme vaatame iidsete Borboduri templite juurest päiksetõusu.


- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Yogia

Yogiakarta

Täna varahommikul jõudsime Yogiakartasse. Seda peetakse Indoneesia kultuuripealinnaks. Selles linnas on mõtet lennujaamast kesklinna sõita nn ametliku taksoga, mida saab lennujaama putkast. Odav ja kvaliteetne ja mingit kauplemist ja onupojapoliitikat pole. Meie soovitud hostel oli full ja sama oli ka kolme teise hosteliga, mis meil tagavaraks oli. Öeldi et on ülestõusmispüha ja palju rahavast. Huvitav, et igal pool on pühade ajal palju rahavast? Kus need inimesed siis muidu on?
Nii, kuna siin tänavatel aadresse pole, ega majadel numbreid siis saab õigesse kohta ainult kelleltki küsides. Õnneks on kohalikud väga abivalmid ja viivad või käekõrval kohale ja ei küsi selle eest rahagi. No kuna meie hostelid olid täis, ise olime rampväsinud ja peaaegu ööpäevläbi söömata, siis jäime ühte lähedal olevasse esimesse vabasse kohta. Neil oli pakkuda ainult Delux tuba, mis on tavapärasest kallim(ca 20 doltsi kahe peale) aga meil oli juba savi ja tahtsime ruttu kuhugi maha istuda. No tuba oli pisike, armsate kollaste kardinatega ja avanes otse põiktänavasse. Vetsupaberit ja linasid polnud, ja kahepeale oli üks froteerätik. Kahtlase puhtusastmega. Sooja vett ka polnud. ja gekod lasevad laeall ringi! Pisikesed! A see eest on tasuta Wifi! Ja seinal on ürgvana kondikas, mis kohalike jaoks tähendabki et on luks tuba. Kusjuures me kasutame seda väga agaralt. Kuigi konditsioneer kuivatab väga õhku siis siinses liigniiskes kliimas on see väga ok. Koha nimi on Sakura hotell ja asub ta Sosrowijayani piirkonnas. Kes siiakanti satuvad siis soovitan soojalt seda kanti. See on vaikne, kitsaste põiktänavatega labürint. Väga kodune ja turvaline. Vähesed turistid segunenud kohalike igapäeva toimetustega. Kõik oluline on käejala juures ja ka olulised vaatamisväärsused saab jalgsi ära käia.
Söömiskohtadest on head ja hubased Supermani restoran ja FM restoran. Need on ka meie piirkonnas. Tegime mõlemas väiksed söögid. Eriti head olid FMi kevadrullid! Üldse mitte sellised nagu eestis on kevadrullid.
Peale kahte õhtusööki jõudsime veel osta endale järgnevateks päevadeks 3 trippi ja käia ka massaazis. Massaaz kestis 90 mintsa ja maksis 50 eeki. Margusele meeldis, aga mulle mitte eriti. Kuidagi valus oli. Aga leidsime teise massaazikoha veel, ehk homme piilume sinna. Jeeeee, ma ju täielik massaazihull!!!
Aga olks ma magama, päev ja öö on täiega sassis. Oleme ju oma unevajadust mingite 4 tunniste uinkutega rahuldanud ja seda nii päeval kui öösel. Ja nüüd ka - Margus juba lõõskab mul siin ilma linata teki all, kohe keeran ise ka magama. 3,5 h pärast on äratus. Rentisime auto koos juhiga hommikul kella 5ks ja tahame minna äsjapursanud Merapi vulkaani vaatama. Vulkaani otsa kahjuks ei lubata.

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Yogiakarta

Jõudsime õigesse riiki

4 tundi sõitu ja jõudsime Jakartasse, mis on Indoneesia pealinn. Kuna me infot revideerides siin linnas midagi erilist ei täheldanud, siis me siit kohe ka kaome. Ilma lennujaamast väljumata. Kuna siselennud lähevad teisest terminalist, mis on sellest, kuhu me maandusime väga kaugel, pidime taksot kasutama. Väidetavalt käib ka mingi buss, aga jõudsime nii õhtul hilja (23.30), et selleks ajaks buss enam EI SÕIDA. No kuna kaupmehed siin vahel valetavad suud silmad täis, et kliente saada, siis me algul ei uskunud. Aga kuna meil ei õnnestunud ka väga adekvaatset infot saada, sest kõik oli kinni, siis lõpuks otsustasime tasko kasuks. No leppisime kokku, et 50 000ruupiat(ca 60 eeki), mis minu arusaamist mööda ei ole just odav. Taksojuht viskas aga nalja oma ingliskeeles (loe: hiinakeeles) ja ise naeris nende üle kõva häälega. Jõudsime kohale. Jaaaa hakkas kauplema ühte dollarit lisaks - et pakkide eest. Ma ütlesin et ei, hind oli kokku lepitud ja head aega ja ronisin autost välja. Ei no Margus jäi sinna kahtlaselt kohmitsema ja ma olin surmkindel et selle ärateenimatu dollari see taksojuht ka saab. No saigi. "ta oli nii rõõmus siis", oli Marguse kommentaar. :) Ei no mida iganes, loodetavasti ei kavatse ta kõiki Indoneeslasi rõõmustada. Heheee.
Aga kehv uudis oli see, et pagana lennujaam oli kinni! Nojah õnneks on lennujaama ees pingid ja õhk on marusoe. Liigagi. Ja paks. Nii et raske on hingata. Margus viskas pingipeale siruli ja mina kirjutan siin. Kell on kohaliku aja järgi kolmveerand kaks öösel, on pühapäeva varahommik. Ma loodan et ca 3 tunnipärast meid ikka mingist august sisse lastakse. Ühtegi silti küll mitte kuskil pole, et mis kell terminal avatakse või suletakse. See on siin tavaline. Igaljuhul pole me ainukesed pinkidel magajad - tõttöelda on pingid magajaid täis. Ei tea kas nad ka kõik öised reisumehed on nagu meie, või niisama hulkurid?


Tuled põlevad ja mingi vaikne muusika mängib. Ritsikad siristavad ja lennukid lendavad. Aeg-ajalt käib värske soe ja pehme tuulehoog mu niisket nahka värskendamas. Õhu suhteline niiskus on vist küll maksimaalne. Ma ei kujuta ette mis veel päeval on kui öösel nii soe on.
Kõht on jube tühi. Margus kaotas pool tahvlit Annekese shokolaadi ära (selle suure tahvli). Oi ma olin vihane! Õnneks on veidi vett kotis, lennukist ostsin. (300ml oli 2 doltsi). Ega ma ise targem pole. Kaotasin oma silmaklapid ära mis ma helsinki lennujaamast ostsin. Hästi vägevad olid- tiigri silmadega! Jätsin vist finnairi. :(

Assoo ja tasuta wifist võib vaid unistada.

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Indoneesia, Jakarta

Esimene sõit

Siin on täitsa wifi olemas aga maksab 250bahti tund(90 eeki). Nii et seda me ei kasuta, loodan Indoneesias mingi 3G kaardi hankida-siis saan selle jutu üles ka laadida. Lennureis läks hästi ja kiiresti, kuigi kestis 9,5 tundi. Sõime, magasime ja sõime ja juba olimegi kohal.


Isegi ühtki filmi ei jõudnud vaadata. Passikontroll jms läks ka hästi-õnnestus end eelnevalt hangitud tasuta turismiviisaga sisse nihverdada, kuigi tegelikult oleksime pidanud 20 dollarilise transferviisa esitama. Aga passiametnikud üritanud meiega suhelda, lõid lõpuks käega ja panid templid alla. Minu jaoks kõlas nende ingliskeel nagu hiina keel, ja karta on et ka vatsupidi. Kuigi ma endameelest väga korrektset ja aktsendivaba ingliskeelt vuristasin. Aru me üksteisest ei saanudki, aga läbi meid lasti :)
Kohalik aeg on hetkel 14. 40 (4 tundi ees võrreldes Eestiga).
Ja kohe lennukist väljudes tabas meid soe ja niiske õhupahvak, nii et me mõningad riided kohe seljast koorisime.Ilusad pisikesed inimesed saalivad edasi tagasi. Tuhanded hõrgutavad aasiapärased lõhnad tungivad ninna ja tekitavad söögiisu, kuigi kõht pole veel põrmugi tühi.

Kuna meie järgmine lend ca 5-6 tunni pärast siis vaatame siin lennujaamas ringi. Suur aga mõtetu koht tuleb tunnistada. Tallinna ja Helsinki oma olid kordades mugavamad. Siin on ainult kiirsöögikohad ja palju inimesi. Seina ääres on palju kõvasid ebamugavaid pinke, millel me hetkel istumegi. Uurisime infoletist kuhu kanti AirAsia väljumised jäävad, et kas peab äkki bussiga teise lennujaama osakonda sõitma vms. Neiu vaatas ja kuulas meid ära ja vastas naeratades midagi hiina keeles (tegelikult oli see inglise keel, aga kõlas kohutavalt). Palusime tal 2 korda korrata ja lõpuks astusime hämmeldunudlt eemale. Kuna kumbki meist tõlkis hiina keelt erinevalt, oleksime peaaegu tülli läinud ja lõpuks läksime tagasi infoleti juurde ja palusime tütarlapsel kolmas kord korrata. Ei midagi uut! Aga selekteerisime jutust välja "fourth floor" ja sättisme tema poolt käega näidatud suunas minema. Leidsime lõpuks mingi väljumiskoha küll, kuid kas siit ka meie lennuk läheb, saame teada paari tunni pärast, kui infotablool on kellaajad nii kaugele nihkunud.
Seniks otsisime mingit bubi vms, kus oleks pehmed istmed et saaks omaette istuda ja nokitseda aga sellist kohta pole siin. No ma lihtsalt mõtlesin et kuna Bangoki lennujaam on ka maailma mastaabis väga suur ja rahvusvaheline koht, siis ehk siin veel leidub - aga ei Aasia on käes! Aga no tühja sellest, sest ega neid pehmeid istmeid ja muid mugavusi me siia otsima ei tulnudki. A lihtsalt väss on ja 2 lendu tuleb veel otsa, enne kui voodisse saab.

Mõni hetk hiljem.
Kuna meil polnud oidu peas bahte vahetada, siis et süüa osta vahetasime 10 doltsi lennujaamas tai rahaks. Korraliku tünni saime. Ostsime kaks kohaliku ilmega riisi kanaga(ca20eeku per nägu). Oooo ema... Mina pole ausalt sellist kõrvetust tundnud. Nii terav, et lausa valus oli. Vedas et ma tavalise võtsin, võimalik oli valida ka "spicy" roog!


Aga alla ma ta kugistasin. Kui hästi kiiresti süüa ja vahepeal mitte vett juua, siis oli võimalik seda tarbida. Ainult lõpus tuli siis välja kannatada see tuletants suus ja söögitorus. Kummalisel kombel hakkab see tervus tunda andma siis kui sa enam ei mälu ja paar hetke läheb mööda- see pärast ongi kähku neelates asi valutum. Sama asja saab tunda kindlasti ka taguots paari tunni pärast! Aganüüd lähme toome tulekahju kustutamiseks ühe smuuti. Ühe sellepärast et need on nii kallid(35eeki) et kahe jaoks ei jätku raha ja rohkem vahetada ei taha.

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Bangoki lennujaam

ETTEVALMISTUSED

Kuigi väljalennuni on natuke vähem kui kaks kuud, käivad meil ettevalmistused juba täie hooga. Nädalavahetusel näiteks, ostsime Margusele snorgeldamismaski . Mul on mask juba eelmistest kordadest olemas. Maski ostes tuleks jälgida, et oleks silikonist ja prilliklaasid klaasist mitte plastikust, ning et torul oleks lainelukk.
Veel saime lõpuks ostetud kummikingad (neid oli ka üllatuslikult raske leida - igaltpoolt olid otsas). Need on sellised spetsiaalsed kummist, pehmed jalanõud mis ei ole mõeldud käimiseks, vaid ujumiseks. Kuna me ei tea ette kus ja kunas ujuma lähme siis on väga mugav, kui sellised kaasas on. Tihti on kaldad väga kivised, kus paljajalu on võimatu käia. Ning kivide vahel on peidus meresiilid, skorpionkalad ja muud teravad elukad ja taimed.

Meie toredad kummisussid - harjutame juba!

Samuti ostsime mulle nö matkasandaalid. Need on tavalised sandaalid, ainult nina on kinnine ja nad on "waterproofid". St nendega võib ka läbi vee ja muda käia. Eesoleva džungliretke tarvis on nad hädavajalikud. Ega Tallinnas oli suht väike valik - spordifirmad millegipärast ei tooda selliseid ja matkatarvete poes toodab ka neid 1 või 2 firmat ainult. Aga lõpuks ikka leidsin sobivad ja minumeelest jube armsad - vot sellised:


http://www.matkasport.ee/msweb.nsf/pages/KeenVeniceH2W!OpenDocument&vw=Producer&f1=Keen#

 Nende matkasandaalidega kavatsengi põhilised käimised terve reisi jooksul käidud saada. Nüüd oleks veel vaja ühtesid hästi jalas püsivaid, kummist plätusid - ergonoomilisi just. Aga jah reisile peaks vähemalt 2 paari jalanõusid kaasa võtma - juhuks kui ühtedega midagi juhtub või jalale hakkab. Ja no kui mitu päevajärjest käia, siis jalg tahab vahepeal midagi muud.
Tuleb veel muretseda moskiitovõrk, malaariaravimid, Margusele sandaalid ja pikad püskid. Seekord tuleb jah pikad püksid ka kaasa võtta, džungliretke jaoks! Ongi hea, sest lennukile minnes peaksid niikuinii pikad püksid jalas olema. Ma ostsin enda omad second handist, HUMANA poest Mustamäe teelt. Maksid ca 8 euri - , matkapoes maksid taolist tüüpi püksid ca 120 euri - ei mahu eelarvesse! Margus lubas ka sealt samast osta, valik on seal hea. Mis puutub malaariasse, siis selle oht on seal Indoneesias tõsine. Vaktsiin selle vastu puudub. Olemas on vaid teatud tabletid mis vähendavad kolmekordselt haigestumisriski - aga probleem selles et need jube mürgsied ja kanterogeensed. Meie, rohelise mõtteviisiga ja suht keemiavastased inimesed ei kuku just rõõmuga neid tarbima.... Aga tervis on ka tähtis ja malaaria on üks kole kole haigus. Isegi siis kui ta surmaga ei lõpe võivad tal olla tõsised tüsistused. No olles mitmeid kordi ümber mõelnud, netist nii TERVISEKAITSE kodulehte kui Euroopa tervisekaitse protokolle(vms) uurinud, tripi foorumist küsinud, otsustasime esialgu siiski tablettide kasuks, vähemalt niikaua kui oleme Javal ja võibolla ka Sorongis(eks kohapeal paista). Tablettidest eelistasime Malaronet - kõrvalnähud pidid vähestel esinema ja vähemal määral ning ka resistentsust vähem, kui Lariamil selles piirkonnas. Ja Malarone on tunduvalt kallim. Wamenas ja Balil tõenäolsielt ohtu eriti pole - üks on liiga mägine ja kõrge, et hallsääsed seal end mugavalt tunneksid ja teine liiga inimrohke. Linnades ja suure asustustihedusega piirkondades neid teatavasti samuti ei esine. Kõige parem malaaria kaitse on sääsehammustuste vältimine - ehk siis pimeduse saabudes tuleks pikad riided selga panna ja säsäevõrgu all magada. Ostame hästi vahvad võrguga mütsid endile - väga moekad :D :
Kogu see varustus on hõlpsasti kättesaadaval MATKASPORDI POES