Matkamise 1 päev

Täna alustasime oma kolmepäevast matka Wamena ümbruses ehk Balliem Wally orus. Hommikul kasutasin ka võimalust "dushi" all käimiseks. Nimelt kraanist tuleb vett hommikul ja õhtul pool tundi. Siis tuleb kopsikuga sealt külma vett võtta ja endale pähe valada.
Seejärel pakkisime asjad ringi. Võtsime kaasa vaid hädavajaliku ning ülejäänud jätsime lahke hotelliomaniku kätte hoiule. Jonas ja teised tulidki meile kokkulepitud ajal järgi. Sõime veel kähku hommikust, jagades seda ka Jonase ja tema sõbraga. Hommikusöögiks oli 3 erinevat maitsvat suurt pirukat. Jube head olid.
Siis käisime koos Jonasega turul, ostsime igasugu komme ja poolteist blokki sigarette. Külakostiks.
Sõitsime dziibiga tee lõppu. See võttis aega kuskil 40 minutit. Lõpppeatuses seisis palju selliseid dziipe või pigem väikebusse. Ümber sebisid kohalikud oma kompsudega. Siinkandis kannavad asju naised. Mehed ei kanna. Naistel on sellejaoks spetsiaalne laubarihmaga kott. See kotisang ei ole mitte õlal ega seljas, vaid peas.


Neid kotte nad ise meisterdavad värvilistest niitidest.
Me asusime teele kuuekesi, lisaks meile ja Jonasele veel kolm porterit, kes kandsid sööke, jooke ja teab mida veel. Sh ka meie suurt seljakotti.


Pidime kõndima 4 tundi, aga kõndisime vaevalt 2,5. Tee läks läbi mudajõgede, ojade, kivilagendike, kitsukeste metsaradade ning kõrgete mäeseljandike pealt.








Kord üles, kord alla. No enamasti küll üles. Vahepeal võttis päris läbi. Aga üldiselt ma arvasin et palju raskem tuleb.
Päris tihti pidime ronima üle kiviaedade.


Need olid sigade jaoks ehitatud. Põrsaperedel on siin küll igavesti hea elu! Nad jooksevad vabalt seal kus tahavad. Songivad mudas ja juurikate vahel ja on üldse väga lõbusad elukad. Kohtasime väga palju sigu teel.


Vahel nad tervitasid meid röhitsedes. Vahel kargasid meid ehmatades teele või jalutasid järsu mäekülje peal sabaga hirmsasti vehkides. Küsisin Jonaselt, et kas inimesed ei karda et keegi sea pihta paneb, kui nii vabalt siin jooksevad. Jonas ütles, et ei karda. Et kõik teavad kellel millised sead on. Ja õhtuks lähevad sead oma koju, kus saavad veel kartuleid.
Siin kasvab väga palju erinevid viljapuid. Nägime vaniljepuud, kohvipuud, loomulikult banaane ja veel mitut liiki mille nimesid ma ei tea. Samas kasvatavad tublid külainimesed kartulit, porgandit, sibulat, gingerit, tubakat, pipart ja muid vilju. Siin elavad küll väga töökad inimesed. Nii palju põlde. Siia mägedesse pole eriti kerge põllulappi rajada. Ja kodude ümbrused olid hoolitsetud ja ilusad.
Meiega koos ja meile vastu kõndis palju kohalike. Naistel enamasti kandamid peakotis. Oldi teel ühest külast teise.
Jõudsime ühte külasse ja Joonas viis meid läbi küla. Kõige esimene hütt kuulus pimedale vanamehele, kes oli meie tuleku üle väga rõõmus. Andsime talle hea tahte märgiks suitsu.


Jonas ütles et kõik teised tema perest on tööl. Põllul. Tema on aga pime ja valvab kodu.
Läksime läbi armsa külakese, kus kasvasid värvilised lilled ja kinnisvara oli eraldatud armsate kivuaedadega. Mitte kedagi polnud kuskil kodus. Küla teed, kui sellist ei olnud.


Et läbi küla liikuda pidi ronima üle kiviaedade.
Kui teel tuli vastu lapsi, andsime neile kommi. Osad pistsid koguni rüselema kommi pärast, et kes ennem jõuab. Koguni pill läks lahti. Kommi jätkus muidugi kõigile. Osad olid siiski nii tagasihoidlikud et hoolimata oma kaaslastest jäid väga kaugele ja astusid isegi sammukese tagasi. Muide, kõikidel lastel oli ninaalune tatine. Ja mitte vähe.


Siin muidugi on päris jahe ka. Ikkagi mäestik.
Lõpuks jõudsime külakesse kus pidime ööbima. Külas olid hütid ka külalistele ja ühte sellisesse meid paigutatigi. Hütid on siin ümmargused, laudadest tehtud ja rookatusega. Aknaid pole tavaliselt. Vaid madal ukseauk.


Pesumaja oli väga vinge. Nimelt oli ära kasutatud looduslik oja, mis kukkus meetri kõrguselt. Selle ümber oli pesumaja ehitatud.
Meile eraldatud hütt oli päris suur. Maha olid pandud madratsid ja tekid. Riputasime oma kaasavõetud moskiitovõrgu lakke.


Osad külainimesed tulid meid tervitama. Lapsed said kommi ja mehed suitsu. Meeste seas olid osad ka rahvariietes. Ehk siis sulgedest peakatte ja kotekaga. Koteka on selline peeniseümbris, mis kinnitatakse nööridega niuete ümber.


Enamus mehi enam ei kanna seda, kuid osad ikka. Kotekaga meest nägime eile isegi Wamenas. Ja ka siin trekkides tuli mõni vastu.
Tegime väikse lõunauinaku ja siis sõime. Söögiks oli magusapoolne praetud riis ja praemuna ning tee. Magustoiduks banaanid.
Pärast sööki läksime Jonase juhtusel ümbruskonda jalutama. Käisime külas tema sõbral, kes kostitas meid tundmatute puuviljadega, mida ta otse puuotsast toomas käis.


Need tuli küüntega lahti kakkuda ja sees oli selline limamoodi ollus seemnetega. Jube hea maitsega, magushapukas. Jalutasime küllaltki pika maa veel edasi ja imetelsime mägist loodust.


Tahtsime jõuda ühte külasse, aga hakkas tibutama ja Jonas arvas et targem on tagasi pöörduda.
Läbi märjaks saime siiski. Oma hütti jõudes vahetasime kähku riided ja keerasime end tekkide vahele sooja. Mina eriti sooja ei saanud, juba arvasin et äkki mul malaaria. Õnneks vist ei olnud. Margus ajas seljapealt nahka nagu uss. Sügasin siis teda ja vaatasime üle oma ukseläve kuidas õues hämaramaks läheb.


Jõe kohal liikus vägev udu. Ma arvan temperatuur oli kuskil 18 kraadi.
Nüüd on kott pime, kell on 7 ja just käidi sööma kutsumas.
- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Kilise küla

Yayapurast Wamenasse

Täna hommikul viis hotelli auto meid lennujaama, kus pidime edasi sõitma Balleim Walley oru keskusesse Wamenasse. Wamenas ja selle ümbruses pidi elama ca 400000 inimest. Elu on seal kallim, kuna kogu kaup tuuakse sinna lennutranspordiga. See on ainuke ühendus muu maailma ja selle oru vahel. Esimesed misjonärid tulid siiakanti 50ndatel. Avastas selle koha enne teist maailmasõda üks lennukiga alla kukkunud sõjaväelane. Enne seda oli orus elu omasoodu käinud, ning neil ei olnud õrna aimugi, et kuskil asub suurem maailm. Inimsööming ning muud koledad ohverdused käisid siin veel täie hooga, kui esimesed misjonärid saabusid. Väidetavalt keelustati see 1970ndatel ning enam ametlikult teadaolevaid inimohverdusi ei toimu. Samas, mida seal kaugemal külades tehakse...ei saa kindel olla! Meie kõige kaugematesse küladesse ei jõua. Oleme trekingu jaoks plaaninud 3päeva ja 2ööd. Treking on siis mägises vihmametsas matkamine. Ööbime külades kuskil hütis või hoones, mis on kasutuses koolimaja vms. Teatavasti päris kohalikega samas hütis magamine võib põhjustada mitmenädalast sügelemist.
Giidi leidmine oli meil päris pikk protsess, mida siinkohal kirjutama ei hakkagi. Valdeku blogis soovitatud Sadrakut me ei saanud, kuna ta oli ise parasjagu trekil, aga põhimõtteliselt saime Sadraku soovitatud Jonase. Hind oli veidi soolasem kui lootsime, kuid saime 1milli alla kaubelda. Lõppsummaks läks siis 7 milli, kuhu kuulub tasu seataputsermoonia eest, giiditeenus, pakikandjaid 3 tükki(vee, toidu ja meie isiklike asjade jaoks). Samuti kuulub hinna sisse toit ja vesi ning transport oru jalamile. Tegime Valdeku eeskujul kirjaliku nö lepingu ning panime koos Jonasega sinna ka allkirjad. Homme hommikul kell 8.30 tullakse meile autoga järgi ja seiklus lähebki lahti.


- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Wamena

Sorongist Yayapurasse

Meie lennuk täna hilines ca 2 h. Aga no see ei pane enam imestama. Sorongi lennujaam oli omamoodi elamus. Sorong, muide, on Paapua suuruselt teine linn. Lennujaam oli enamvähem üks tuba.


Mingi turvakontroll oli küll, aga ma ei usu et seal midagi kontrolliti. Seal ei ole ka nii rangeid nõudeid kui tavaliselt. Nt ei ole keelatud vett ja sööki kaasas vedada. Hiljem käisin läbi selle turvaruumi sada korda, ilma et oleks oma asju sealt läbi skänneri lasknud või piletit näidanud. No nii me seal passisisme mitu tundi.Mingit infoletti ka seal ju pole ega üldse kedagi kes midagi teaks. Infot anti ka minumeelest ainult indoneesiakeeles. Mina küll ühtki tuttavat sõna ei tuvastanud. Ja ei pea vist mainima, et jällegi olime ainukesed valged. Sõitsime Merptiga, mille tase jääb samasse klassi Airexpressga, millega Sorongi sõitsime. No suht vanad ja ebamugavad, aga samas mitte nüüd kõige hullemad. Seda keelatud lennufirmade nimekirja pole ikka veel tahtnud vaaadata. :)
Yayapura lennujaam asub tegelikult Sentanis, mis asub 36km linnast eemal. Olles teada saanud et täna Wamenasse enam lennukeid ei lähe, ostsime piletid homme hommikuks. Hind oli üüratu mu meelest. Indoneesia kohta igaljuhul. Aga tagasi pidi poole odavam olema. Sellepärast et sinna orgu tuuakse kõik vajalik lennukitega ja samas tagasi pöörduvad lenukid ilma lastita. Tagasipileteid veel ei ostnud. Kui jõuame siis ostame homme hommikul siit samast, kui ei siis Wamenast.
Kõigepealt seadsime sammud politseijaoskonda, mis asus otse lennujaama vastas. Soovisime hankida surat jalani. See on spetsiaalne luba mis tuleb taodelda paapuas liikumiseks. Kuigi mitte igas piirkonnas, nt Raja Ampatis ei ole see kohustuslik. Politseijaoskonnas vennad mängisid hiiglasuure malelaua taga malet ja tundsid end niisama hästi. Meid kutsuti lahkelt sisse ja pandi istuma ning igaüks proovs siis oma ingliskeelt katsetada meie peal. No põhimõtteliselt öeldi et sealt meie surat jalani ei saa, aga nemad juhatavad meid sinna kust saab. Püüdsid meile kaks motikat, tingisid hinna ja saatsid nendesõnul 2 km kaugusele. Tegelikult oli see palju kaugemal. Aga kohale me saime. Surat jalaniga läks äärmiselt lihtsalt ja kiiresti. Umbes veerand tunniga oli luba käes ja lahke politseionu oskas ka ingliskeelt väga kenasti. Ühtlasi tundis muret kas me siit tagasi linna ikka saame ja kus ööbime jne. Ja kui kuulis et oleme eestist, teatas ta et oh, Paapua väravavaht on ka eestlane! Nimi tal meelde ei tulnud. No mine sa tea! :)
Tagasi linna saime seekord päris tasuta. Üks perekond kahe lapsega võtsid meid peale ja raha üldse ei tahtnudki. Ütlesid et meie hotell jääb neile tee peale. Väga armas shest minumeelest.
Hotelli saime kohe lennujaama lähedusse, nii et homme hommikul saame jala kohale minna. Internet on siin kohutav!
Õhtul käsime Mickeis söömas. Sõime friikartuleid ja kokakoolat ja mingeid kanavardaid pähklikastmes. Päris huvitavad olid. Aga friikate ja koka isu oli suur. Kui välja arvata Maria toidud, siis siinne paapua toit on ikka jube kehva olnud. Muidugi oleme söönud ka ainult kehvades hotellides ja odavates lennukites...
Söömise lõpetanud tuli meile ligi vanemat sorti tumemust sõbralik väike papuaas. Rääkis inglise keelt ja teatas et elab Wamenas, aga hetkel siinkandis on giid. Ta teadis ka seda inimest keda meie oma giidiks soovime, ja kiitis teda. Igaksjuhuks andis oma venna telefoninumbri, kui me oma giidi kätte ei saa. Ja hoiatas meid lennujaamas end pakkuvatest võsagiididest. Aga seda teadsime juba ennegi et seal hullumaja, Wamena lennujaams. Nüüd meil siis kolme hea giidi andmed. Aga pole õrna aimugi kuias nendega kontakti saada. Telefoniga helistada me ei saa ju. Aga eks homme paistab siis, mis ja kuidas.Muide, Valdeku blogist lugesime, et ka nemad olid selle sama papuaasiga seal samas kohtunud ja too oli neile oma venda soovitanud :)




- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Sentani

Sorongis tagasi

Niih, täna pärastlõunal lahkusimegi Maria juurest. Jätsime kõigiga hüvasti, sh koerapere, Ämbu ja Kraabuga. Käisime veel peale hommiksööki prantslaste juures snorgeldamas, sel ajal kui Maria seal töö asju ajas. Siis sõime, pakkisime asjad ning Manches ja Kornelis viisid meid paadiga Waisaisse. Kuidagi jube kurb oli sealt ära sõita, nii armsad a südamlikud inimesed. Nagu oleks maal vanaema juures käinud. Lubasime Mariale pilte saata emaili peale. Maria pani meile südamele, et järgmine kord kui tuleme siis võtaksime otse temaga ühendust, mitte Rudyga! :)
Kallistasime Mariaga. Teistele andsin käppa.
Jah...järgmine kord....
Jõudes Sorongi läksime samasse hotelli kus eelminegi kord ööbisime. Äkki nägin seinal peeglit. Heheee, Maria juures polnud kuskil ühtegi peeglit. Enne polnudki seda märganud. Polnud ka telekat ega raadiot ega mobiiliühendust. Tavatelefoni ka mitte.
Ja üks huvitav tähelepanek et alkot nad seal ka eriti ei pruukinud. Vähemalt mina ei näinud. Mingid usklikud nad ka ei ole. Ühel õhtul Mara pakkus Margusele õlut. Et prantslased andsid. Margus ei tahtnudki. Maria ütles siis et Peter ka ei joonud ega suitsetanud üldse.
Suitsu seal küll mehed tõmbasid vahel.
Nüüd kükitame oma hotellis ja ootame millal saaksime alla sööma minna. Esimesel katsel meid puksiti välja sest kellelgi oli sünnipäev seal ja teenindaja oli busy. Paluti tunni aja pärast tulla. Huvitav miks neil seal siis nii palju laudu on, kui teenindaja suudab korraga ainult ühte lauda teenindada? Väga kummaline. Ostsime ka tänavalt veidi internetti juurde. Maitea kohalikud ikka suht udud. Õnneks leidus nagu nõiaväel ingliskeelt rääkiv vanahärra, kes tänaval oma abi pakkus. Üldse siin hullult püütakse suhelda meiega. Koguage karjutakse hello, hello, how are you, where do you come from. Ega nad peale selle ühe lause muud ei oska. Nagu egiptuses juba. Suht tüütu selline tähelepanu. Vanahärra pidi müüjatarile jumala kaua seletama mida me tahame. See aint naeris ja raputas pead. Peale pikka veenmist koukis neiu siiski leti alt mingi vihiku ja kirjutas meie telefoninumbri sinna sisse ja aktiveeris 50000 rp-d. Huvitav miks teda niikaua veenma pidi? Mida muud ma sealt veel osta siis oleks saanud? Muide esimeses taolises kohas me ei saanudk osta, sest müüa ei saanud aru mis me tahame. Näitasin talle ostetud SIM kaarti ja selle numbrit, et tahaks sellele raha panna. See hakkas sellist telefoninumbrit otsima kaartidelt?!
Homme igaljuhul on äratus varakult, kella poole seitsme paiku ning lähme lennujaama. Homme algab sõit paapua pealinna Jayapurasse, kust edasi, nii kiiresti kui võimalik tahame edasi lennata Baliemi orgu.


- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Sorong

3päev Maria juures, II osa

Pärast hommikusööki kutsus Maria meid snorgeldama. Olime loomulikult nõus. Kogu Maria pere tuli kaasa. Manches, Annike, Cejei, Kornelis ja teiste nimesi ma ei teadnud. Kokku läksime kümnekesi.


Tegelikult oli nii, et meie, Maria ja Cejei läksime snorgeldama, aga teised harpuuriga kala püüdma. No harpuuri all mõtlen ma sellist kalatapu relva, et vajutad päästikule siis metallist terav nool lendab kala sisse ja on selle relvaga nööriga ühendatud. Meid pandi keset koralle maha. Eemal oli üks korall-laid, kuhu Cejei tassis ka pikniku asjad. Meie jäime snorgeldama ja Manches ja teised sõitsid kaugele silmapiiri juurde kala püüdma. Vat see koht oli küll eriti vägev! Meeeeeeeeeletult palju igasugu koralle ja tuhandeid kalu.



Ma arvan ma ei pane palju juurde, kui ütlen "tuhandeid".









Riff oli nii pikk et keegi meist selle lõppu ei ujunud ja ta läks nagu kaljusein otse sügavusse. Rifi peal oli ca 1-1,5 m vett ja siis tuli järsk sügavik, pakuslt koralle täis.



Ega need korallid ka väga sügaval ei kasva, ma arvan maksimaalselt 10 meetrit. Edasi tundus juba valge klibu ja oli liiga sügav, et üldse midagi näha.
Mõne aja pärast läksime välja ja sõime ja jõime. Maria sidus mulle päiksekaitseks käterätiku pähe ja Cejei andis oma nokamütsi. Marial oli ka väike esmaabi pakike kaasas ja me saime mu põlvehaava ka kinni panna. See pole ikka ju veel paranend ega koorikut peale võtnud. Hoian teda nii palju lahtisena kui võimalik, ainult siis on lootust et ta kuivab ja kiiremini terveneb. Samas peab olema ettevaatlik et sinna mingid bakterid ja mustus ei lähe, ikkagi lahtine haav. Küll pindmine. Õnneks pole siiani põletikku tulnud ega paiste läinud ja tegelikult iga päevaga jääb väiksemaks. Aga otsese päikse kätte teda lahtisena viia ei tohi.
Tegelikult oli seal suht valus istuda.




Seal ei olnud liiv, vaid kivinenud korallitükid. Fantaseerisime jälle teemal, et mõtle kui meile ei tuldagi järgi. Siin oleks raudselt kiiremini ära koolend, päiksepõletushaavadesse surnud. Mul hakkaski juba pea valutama vaikselt. Laid oli ju lihtsalt lapike ilma veeta maad keset lõõskavat ekvatoriaalset päikselist keskpäeva. Tundus et ka Maria ja Cejei muutuvad rahutuks. Üks väike mootoriga paat lähenes, ja Maria kukkus neile lehvitama ja hõikuma ja jooksis laiu peal ringi. Paat meie juurde küll ei tulnud, mõtlesid vist me niisama tervitame. Cejei hakkas Mancese paadi poole valge rätikuga vehkima nagu merehädaline. Maria hõikus ja plaksutas käsi lootuses et nad kuulevad. Lõpuks ühinesin nendega ja häälitsesime ja vehkisime pea kohal rätikutega.



Ainult Margus oli rahulik nagu ikka, mängis kalda ääres krabide ja teokarpidega ja tegi meist pilte. Mõne aja pärast meid siiski märgati ja tuldi meile järgi. Maria lasi meid, snorgeldajaid, otsejoones koju viia, jättes teised veel kala püüdma. Osa kalasaaki oli ka juba laevas.




Koju jõudes võtsin peavalu tabletti, loputasin end külma veega ja magasime peaaegu õhtuni. Õhtusöök oli jälle nii maitsev et ma ei suutnud kuidagi söömist lõpetada. Seekord oli kartul, riis, mingi liha hästi heas kastmes ja õrnalt hautatud kapsa ja porganisalat. Ja magustoiduks taignas praetud banaanid. Oiii nämmmm. Kõiki neid praebanaane ei jaksanud ära süüa, aga võtsime nad salvrätikuga kaasa. Muide, Cejeile mõjus see päevane päiksevann nii kurnavalt et tal vererõhk tõusis 180neni ja ta viidi arstile. Alles homme tuleb koju. Vaene Cejei! Ta veel andis oma mütsi ju mulle seal. Loodame et tal saab kõik korda homseks!

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Rajan Ampat, Gam' i saar, Yewaupnori küla

3päev Maria juures, I osa

Gami saarel on põhiliselt troopiline džungel, kus elavad peamiselt linnud ja kus-kusid. Suuri loomi siin ei ole. Kus-kus (nii nad hääldavad) pidi mingi goaala laadne olema. Meil Margusega õnnestus täna tema tagumiku natuke näha kui ta puudel hüppas. Täna hommikul kell 5 tuli Manches meid äratama, et saata meid väikesele džungliretkele koos kohaliku Nikoga. Ka Maria oli juba üleval ja andis meile kaasa suure taskulambi. Oli kottpime. Margusel oli oma, eestist kaasavõetud LED taskulamp, mis näitas kümme korda paremini. Nikol oli vaid binokkel ja matšeeta, millega ta teele ettekasvanud taimi maha lõikas. Tee läks läbi magava küla ja seejärel otse kottpimedasse džunglisse. Niko oli paljajalu. Tee oli konarlik, tervate kividega ja puujuurtega ning läks päris järsult mäest üles. Komistasime aegajalt libedatel kividel ja vähemalt mina hingeldasin nagu astmahaige. Niko liikus väledalt ja vaikselt nagu džunglikass. Meid (põhiliselt mind) aegajalt järgi oodates. Džungel ei maganud vaid siristas, pinises ja sahises ja laulis ja mida aega edasi seda valjemini. Kui olime roninud umbes pool tundi jõudsime lagendikule, kus oli ehitatud katusega istumiskohake. Jäime sinna natukeseks istuma kuni taevas hakkas helendama. Aegajalt kukkus meile seal rohutirtse kaela. Umbes kümme korda suuremaid kui eestis.


Tulime siia eesmärgiga linde kohata. Ma nagu lootsin et saab lähedalt igasugu suuri ja värvilisi linde näha. On ju see saar kantud LPsse kui üks põhilisi linnuvaatlus asukohti indoneesias. Aga kahjuks ei olnud nii nagu loomaaias. Linnud olid kõrgel, nii et vaevu nägid värve. Niko näitas meile kakaduud ja paradiisilindu ja veel mingisuguseid kelle nime ma ei desifritšeerinud. Üks tegi lennates oma tiibadega nii kõva häält nagu helikopter! Valgeks läks järsku ja iga lind lõi oma laulu lahti. Kes ragises nagu tramm, kes laulis väga konkreetse viisiga, kes vilistas ja kes siristas. Kusjuures mitte vahetpidamata, vaid oma etteaste teinuna jäädi veidikeseks vait. Seepärast oli orkester pidevalt erineva kõlaga, kuna laulsid koos erinevad solistid. Niimoodi pead kuklas passides me kus-kusi tagumikku nägimegi. Minumeelest oli see kollane, aga Margus ütles et helehall! :)
Niko põrkas äkki ehmunult tagasi ja andis meile märku et me sinna ei läheks. Ei no kus meie siis saime mitte minna, issand nii põnev ju! Äkki on madu vms? Peenikese, mahalangenud puu õõnsusest lendasid välja herilase laadsed putukad. Niko näpistas ennast käsivarrest tahtes näidata et need hammustavad. Aga meie passisime ikka nina pikal. Niko viskas väikse oksarao õõnsuse pihta. Oeh mis kurjakuulutav urin või undamine sealt sellepeale kostis. Huvitav mismoodi need herilased siukest karu urinat oskavad teha?
Jätsime vaesed putukad rahuke ja asusime tagasiteele. Päike oli juba kõrgel. Tee peal vedeles pea igal sammul pisikesi ussikesi. Sellised keskmise nastiku jämedused aga ainult 10cm pikad. Enamasti keras. Niko astus tulles ühele peale ju! Paljaste jalgadega. Aga lähemal vaatlusel selgus, et tegemist polnud üldsegi ussiga vaid pigem mingi sajajalgsega vms. Niko ja Margus võtsid neid kätte. Ma ka katsusin. Nad olid kuivad ja soojad.


Kõndisime üle silla ja läbi äsjaärganud külakese. Seal juba toimetati - sussutati hommikusööki, pühiti luuaga majaesist ning tehti pesuprotseduure.


Tagasi Maria juurde jõudes olime päris läbi. Palavusest ja füüsilisest pingutusest selle palavusega. Otsustasime seega oma hüti juures snorgeldamise ära proovida.


Kuna oli varahommik siis vesi oli veel üsna kõrgel. Siin algab hommikuti mõõn ja saavutab oma maksimaalsuse umbes keskpäevaks. Ja hakkab siis tasapisi tõusma - öösel peaks vesi kõige kõrgem olema. Oleme näinud kuidas meie hüti postid on vaevalt 20cm sügavuses vees. Täna hommikul aga oli vesi pea poolteist meetrit. Seega läksime oma džunglipalavuses vaevatud keha kosutama snorgeldamisega. Hüti lähedal ja all oli palju suuri rõõneskarpe (Marguse definitsioon). No see on siuke merekarp millest Veenus sündis. Need olid suured ja värvilised.


Suuremad olid nii suured, et ainult kahe käega kallistades oleks ümbert kinni ulatunud. Kui kogemata ühele vastu läksin, siis tõmmas kohe oma naha koomale. Siis hakkas täiega vihma sadama, aga meie snorgeldasime edasi. Hea soe vihm oli. Ja saingi mageda veega end üle uhutud.


Lõpuks ronisime välja.



Tervitasime Kraabut ja Ämbut. Ämbu oli meil terrassi lae all elav rohelise-valge kirju ämblik. Koos jalgadega peopesa suurune.







- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Rajan Ampat, Gam' i saar, Yewaupnori küla

2päev Maria juures, II osa

Siis kutsus Maria meid kaasa laevaga sõitma, läksime ühele saarele kus olid ühed kohalikud ja Maria ajas nendega umbes tund aega juttu. Meie tegime niikaua ilupilte loojuma hakkavast päikesest ja merest


Ja vedelesime niisama



Siis sõitsime edasi Mansuari saarele, kus need prantslasedki olid ja käisime Mariga koos ka resordis sees.


Resort on selline turistidele ehitatud nagu pisike elamiskompleks, kus on pisikesed majad, oma kliinik, väike restoran, sukeldumiskeskus jne. Seal oli rohkem valgeid kui siiani paapuas kokku näinud oleme. Aga kohake oli siiski suhteliselt väike ja mitte nüüd ülemäära suurejooneline. 115 euri inimese kohta öö eest maksta ikka, maitea, mumeelest jube kallis. Ilma söökide ja sukeldumisteta. Kõikjal vedeles sukeldumisvarustus ja kuivasid riided. Mõned valged jõid lahtises baaris õlut. Sadamas nägime ka oma eilset tuttavat Jemit, kes oli just paari inimesega sukeldumast tulnud. Maria käis korra sees kellegagi rääkimas ning seejärel tutvustas meile ühte noort paapua tüdrukut Mayd. May elab Sorongis, aga kui Marial on vaja siis ta on talle tõlgiks. Seekord ta aga ei saa Maria juures olla, sest neil prantslastel on teda rohkem vaja. Need kohalikud neiud on nii ilusad ja armsad ja nii pisikesed. Mitte kondised, aga just sellised pisikesed. Kusjuures pea on neil sama suur kui meil või äkki suuremgi, aga keha nii pisike, et võtta kahe käega vööümbert kinni. Väga armsalt miniatuursed. Ma pakun et mingi xxs-id. May ja Maria:


Maria ja May tirisid kahepeale kai alt plastkasti välja, millel oli traadiga kinni keeratud vineerist kate peal. Seal sees olis suured värvilised lopsterid. Elusad. May võttis paljakäsi kaks lopsterit ja pani pappkasti ning andis Mariale kaasa.


Ma kahtlustan et nendest saab meie õhtusöök! Ei suuda ära oodata, kõht lööb pilli juba!


Nii, söödud! Kahjuks ei olnud need lopsterid muidugi meile. See olekski liiga ilus olnud! Täna nimelt oli ka meie kõravlasuv laud kaetud kahele. Ja lopsterid olid mõeldud kahele prantslasele, kes olid kas siis teleshowst või võttegrupist. Special dinner. Kui olime oma söögi lõpetanud, siis sõitiski randa väike mootorpaat, ning üks valge paar, mees ja naine tulid välja. Maria näitas meile veel praetud lopstereid. Uiih!! Tavalised punased olid ja nii pisikeseks kuivanud. Heh, kes neid ikka tahab! Fuh!



Posted using BlogPress from my iPad

Location:Rajan Ampat, Gam' i saar, Yewaupnori küla