Matkamise 3 päev

Huvitav, et siin ei tahtnud keegi meile midagi müüa. Millest oli kahju, sest ma siiski oleksin tahtnud koteka osta. Hommikusöögi ajal uurisin Jonaselt kui tihti siinkandis turiste käib. Jonas ütles et muidu kuus korra, aga augustis peaagu iga päev. Hispaanlased. Nojah hispaanias on august ju praktiliselt üleriigiline puhkusekuu. Ameeriklasi käib vähe, austraallasi üldse mitte.
Oma teekonnal ja ka Wamenas ei kohanud me ainsatki valget.
Umbes poole üheksa paiku hakkasime astuma. Seekordne teekond pidi kestma 6 tundi. Selgus siiski et jõest läheb veel üks sild üle ja täna me pidimegi sinna matkama, silla ületama ja üsna pea ka autode lõpppeatusesse jõudma. Matkasimegi kuskil 5 tundi järjest, mõne lühikese puhkepausiga. Tee läks kord üles, kord alla, rohkem küll alla. Ja vahel päris horisontaalselt! Ei saa öelda et kerge oli, aga siiski kergem kui eile.
Teepeale jäi palju ojasid ja Baliemi jõe harujõgesid. Väikesi koski ja koopast välja voolavat vett. Saime end nii mõneski kohas värskendada.


Ühes kohas Jonas aga ei lubanud vett puutuda, see pidi minema alla küladesse joogiveeks. Üks pakikandja küll aga tatsas seal sees! Lõpuks jõudsime alla jõesängi, kus tegime ka söögipausi. Pärast seda aga jõudsime ka sillani. See oli veidi parema konstruktsiooniga.


Saime mitmekesi peal olla ja isegi pilte teha. Jõgi möllas pööristes ja kivide ümber! Seal oleks hea olnud raftingut teha! :) Või pigem mitte.
Seejärel oli veel tund aega kõmpimist, seekord rohkem ülesmäge, ja olimegi kohal! Meie reisiseltskond:


Hotelli jõudes maksime Jonasele ülejäänud raha. Ta lubas homme meile tagasisõidu piletid sebida. Kui õnnestub lähme kella 9 se lennukiga, kui mitte siis 11ga. Päevas läheb neli lendu.
Õhtusöögiks tõime turult ülimaitsva ja ülimagusa ananassi.

Mine pekki! Margus just oli uudiseid näinud, et täna kukkus alla selle lennufirma lennuk millega me 4 päeva tagasi Sorongist Yayapurasse lendasime. Merpati. Ja ta täpselt ei saanud aru kust kuhu see lennuk teel oli, aga igaljuhul Sorongi kandis! Ou jee. Meil veel üks pikem lend ees kohaliku lennufirmaga, Lion Airiga.


- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Wamena

Matkamise 2 päev

Tänane päev algas lõbusalt. Kotekaga vana oli meie ukse taha juba end sisse seadnud ja oma tavaari laiali laotanud ning kutsus lahkesti uudistama.
Seal oli ilusaid kirevaid kotekaid. Margus millegipärast ei tahtnud seda osta, kuigi minumeelest oleks päris tore olnud ju! Saaksime eestis paaua päevi korraldada vms. Vana koukis taskust mingi paberi kuhu oli erinevaid numbreid kirjutatud. Ta osutas ühele esemele ja seejärel vastavale numbrile, mis tähistas selle hinda. Jube kirved olid igaljuhul! Umbes nagu oleks Tallinna vanalinna turistipoodi sattunud. Mulle meeldis üks kaelakee. Ma ei teagi millest ta tehtud oli, kas hammastest vms? Igaljuhul kena nägi välja. Vana sai aru, et mulle meeldis ja näitas nüüd seal paberi peal hulga väiksemat numbrit kui alguses. No ega ma seda nüüd nii kangesti ka ei tahtnud, pealegi oli minumeelest hind ikka veel üüratu, aga no me ostsime selle ära. Et toetame kohalikke või nii...
Pärast hommikusööki avastasime et 3-4 inimest oli oma tavaari laiali laotanud. Kotekaga vanamees aga oli juba jalga lasknud - tema jaoks äri tehtud. Aga rohkem me osta ei soovinud, kuigi müüjad jäid väga pettunult järgi vaatama.
See matk oli nüüd päris raske. Ikka kohe raskem kui kartsin. Kõigepealt kõndisime umbes poolteisttundi allamäge.


Seekord ei olnud laiu teid, vaid õige kitsukesed jalgrajad. Ja kohati oli üsna järsk, libe ja väga kitsas. Käisin oma kolm korda käna. Lõpuks jõudsime täiesti alla orgu kus oligi jõesäng.


See jõgi oli päris lai ja meeletult kärestikuline. Mäsles ja vahutas ja kohises nagu ürgne lohe. Väga aukartust äratav igaljuhul! Sellel jõel oli üksainus ületuskoht ja selleni me olimegi jõudnud. Seega ühest külast teise, mis asusid teine teiselpool jõge, sai ainult seda teed mööda. Üle jõe viis nigel rippsild, kuhu peale võis ükshaaval astuda. Jonas õpetas ka, et vaadaku me ainult ette, mitte alla. Kuna alla vaadates tundub et kõik liigub ja pea võib ringi käima hakata. Ei no kus ma siis sain mitte alla vaadata ja veenduda kas hakkab ringi käima või mitte!


No mul ei hakanud, aga eks ma vaatasin ka kiirelt, vaid vilksti ja vilksti. Margus ütles, et tema vaatas küll alla, sest tahtis ju näha kuhu astuda-osad lauad olid mädad ja osad hoopiski puudu. No ega sealt alla poleks kukkunud, aga ikka suhteliselt ebameeldiv kui leiad end sellise möllava jõe kohal tilpnemas, üks jalg läbi silla!
Pärast silda tegime jõeäärses jaheduses väikse peatuse. Keskpäev hakkas liginema ja päike kukkus kõrvetama. Nüüd alles raskem osa algas! Tee läks nii järsult üles, et ikka andis rühkida! Käisime väga väikeste sammudega ning nii palju kui sai ka sik-sakke tehes. Loodus oli muutunud madalaks nagu heinamaa - ei ühtki varju andvat taime. Ja tee aga läheb üles ja üles. Päike aga kõrvetas armutult. Loomulikult tõusis mu pulss kiirelt lakke ja tundsin et ega peavalust pääsu pole. Lõõskava päikese all sai tehtud ka teine peatus. Vaade oli küll maaliline.


Erinevates kõrgustes mäed ümberringi. Osade tipud pilvede sees. All oli näha ka veel meie jõge. Ja koha peal istudes käis ka õrn tuulehoog paitamas.
Üsna pea hakkasime taas liikuma. Õnneks mingil hetkel läks kergemaks. Lõpuks ma olin juba nii küpse, et ei teadnud ööst ega päevast. Aga kohale me jõudsime! Kokku rändasime 4 tundi.
Mina kerisin otsekohe end meie hütti puhkama. Seekord polnud põrandal ei madratseid ega tekke, nagu eelmises ööbimiskohas. Olid vaid õhuke kihike heinu. Jonas laotas nende peale ühe vaiba.
Pärast lõunat, kui olime veidi toibunud, viis Jonas meid kõrval külla. Meie auks pidi seal toimuma traditsiooniline laulupidu ja seatapp. Mille eest me muidugi eelnevalt olime ränka raha maksnud. Siga oli ostetud Wamena turult ja selle oli külasse toimetanud Jonase abiline juba eile. Kuigi neil endal jooksid sead iga nurga peal!


Ei tea miks meie siga siis Wamenast toodi?
No üldiselt ega elu kerge pole, kui KOGU kaup tuleb tuua käsitsi seda sama rada pidi nagu meie tulime.
Küladest läbi käies jagasime täiskasvanutele suitsu ja lastele komme. Kohalik keel erines paapua keelest ja kohati kõlas üsna kummaliselt. Nad korrutasid ühte silpi või sõna palju kordi kiiresti, nagu kokutaksid. Kui esimest korda kuulsin, siis arvasingi, et tegemist on kõnehäirega. Näiteks "aitäh" öeldakse nii: va-va-va-va-va-va.....
Mõnikord tulid meie juurde inimesed kes palusid abi mingi vigastatud koha arstimiseks. Ju neil siis endal mingeid raimeid pole ja arsti ka mitte. Jonasel oli selleks puhuks salvgi kaasa võetud. Võibolla oleks pidanud kommi asemel hoopis arstimeid tooma? Aga ei tulnud ju pähe.
Igaljuhul kui jõudsime küla servale kus tsermoonia pidi algama, võttis meid vastu paar last ja üks naine suure haavaga käel. Kui ma õieti aru sain siis siga hammustas. Haav oli mingi räpase sinise kilekotiga kaetud ja veel räpasema nööriga kinni pandud. Naisel oli valus. Jonas lasi vett tuua ja pesi haava ära ja pani salvi. Ma andsin steriilset sidet ja Jonas sidus kinni. Loodame et paraneb kenasti!
Tsermoonia ise oli selline et inimesed olid rahvariietes ja laulsid mingit sõja laulukest. Üks neist oli ka sõdalaseks riietatud- tema siis jooksis odaga edasi-tagasi.


Noh natuke naljakas ju oli. Mulle tundus küll, et see oli tegelikkuses neile inimestele ikka suhteliselt võõraks jäänud. Pärast nendega rääkides selgus et vaid vanemad mehed mäletavad kuidas tõesti nii elati.


Nad sõdisid kõrvalküladega ja olid üsna metsikud. Nii et kui misjonärid 50ndatel Baliemi tulid siis nii kaugetesse küladesse ei julgenud nad jalga pista. Ka inimesed ise hoidsid rangelt oma piirkonnast kinni. Kes piiri ületas võis teise küla sõjamehelt kergesti oda rindu saada!
Enamustel vanematel naistel ja meestel oli 1 või 2 näppu puudu ja osadel ka osa kõrvast. Jonase jutust saime aru, et kui keegi väga lähedane sõjatandril hukkus siis löödi endal näpp maha või lõigati osa kõrva ära.
Peale laulmist hakkas pealik tuld tegema. (Pealikul oli pesuehtne, kuigi roostes haaknõel kõrvas rippumas!)


Seda tegi ta mingit kõrt vastu puud hõõrudes. Mis sest et kõik omasid seal tšäksi juba :). Aga tule sai ta paari minutiga üles ja süüdati vägev lõke. Lõkkesse pilluti varem valmistoodud kive et need kuumaks ajada.


Kui ettevalmistused tehtud tuli aeg siga tappa. Ka seda tehti vanamoodsal moel. Siga ise oli tilluke põrsake. Talle vaesekesele lasti nool südamesse. No ülejäänu nagu meilgi - veri välja ja hing välja ja siis kõrvetati karvad maha ja lõigati tükkideks.


Kuumad kivid viidi varem valmiskaevatud auku, kuhu naised tassisid igasugu maltsa peale. Sületäite kaupa maitsetaimi ja ka terveid magusaid kartuleid.


Niimoodi mitu kihti. Viimasele kihile asetati põrsatükid, mis taas kaeti rohelisega. Tehti õige suur kuhi kuhu peale veel kilegi tõmmati. Siis pidi kogu see kupatus hauduma seal poolteisttundi. Meie aga siinkohal läksime koju ära, sest ilm läks nii külmaks ja vihma hakkas sadama. Vaesed külaelanikud ka lõdisesid oma rahvariietes. Ütlesime Jonasele, et meiepärast pole küll vaja siin külmetada, et pangu riidesse!


- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Ugemi küla

Matkamise 1 päev

Täna alustasime oma kolmepäevast matka Wamena ümbruses ehk Balliem Wally orus. Hommikul kasutasin ka võimalust "dushi" all käimiseks. Nimelt kraanist tuleb vett hommikul ja õhtul pool tundi. Siis tuleb kopsikuga sealt külma vett võtta ja endale pähe valada.
Seejärel pakkisime asjad ringi. Võtsime kaasa vaid hädavajaliku ning ülejäänud jätsime lahke hotelliomaniku kätte hoiule. Jonas ja teised tulidki meile kokkulepitud ajal järgi. Sõime veel kähku hommikust, jagades seda ka Jonase ja tema sõbraga. Hommikusöögiks oli 3 erinevat maitsvat suurt pirukat. Jube head olid.
Siis käisime koos Jonasega turul, ostsime igasugu komme ja poolteist blokki sigarette. Külakostiks.
Sõitsime dziibiga tee lõppu. See võttis aega kuskil 40 minutit. Lõpppeatuses seisis palju selliseid dziipe või pigem väikebusse. Ümber sebisid kohalikud oma kompsudega. Siinkandis kannavad asju naised. Mehed ei kanna. Naistel on sellejaoks spetsiaalne laubarihmaga kott. See kotisang ei ole mitte õlal ega seljas, vaid peas.


Neid kotte nad ise meisterdavad värvilistest niitidest.
Me asusime teele kuuekesi, lisaks meile ja Jonasele veel kolm porterit, kes kandsid sööke, jooke ja teab mida veel. Sh ka meie suurt seljakotti.


Pidime kõndima 4 tundi, aga kõndisime vaevalt 2,5. Tee läks läbi mudajõgede, ojade, kivilagendike, kitsukeste metsaradade ning kõrgete mäeseljandike pealt.








Kord üles, kord alla. No enamasti küll üles. Vahepeal võttis päris läbi. Aga üldiselt ma arvasin et palju raskem tuleb.
Päris tihti pidime ronima üle kiviaedade.


Need olid sigade jaoks ehitatud. Põrsaperedel on siin küll igavesti hea elu! Nad jooksevad vabalt seal kus tahavad. Songivad mudas ja juurikate vahel ja on üldse väga lõbusad elukad. Kohtasime väga palju sigu teel.


Vahel nad tervitasid meid röhitsedes. Vahel kargasid meid ehmatades teele või jalutasid järsu mäekülje peal sabaga hirmsasti vehkides. Küsisin Jonaselt, et kas inimesed ei karda et keegi sea pihta paneb, kui nii vabalt siin jooksevad. Jonas ütles, et ei karda. Et kõik teavad kellel millised sead on. Ja õhtuks lähevad sead oma koju, kus saavad veel kartuleid.
Siin kasvab väga palju erinevid viljapuid. Nägime vaniljepuud, kohvipuud, loomulikult banaane ja veel mitut liiki mille nimesid ma ei tea. Samas kasvatavad tublid külainimesed kartulit, porgandit, sibulat, gingerit, tubakat, pipart ja muid vilju. Siin elavad küll väga töökad inimesed. Nii palju põlde. Siia mägedesse pole eriti kerge põllulappi rajada. Ja kodude ümbrused olid hoolitsetud ja ilusad.
Meiega koos ja meile vastu kõndis palju kohalike. Naistel enamasti kandamid peakotis. Oldi teel ühest külast teise.
Jõudsime ühte külasse ja Joonas viis meid läbi küla. Kõige esimene hütt kuulus pimedale vanamehele, kes oli meie tuleku üle väga rõõmus. Andsime talle hea tahte märgiks suitsu.


Jonas ütles et kõik teised tema perest on tööl. Põllul. Tema on aga pime ja valvab kodu.
Läksime läbi armsa külakese, kus kasvasid värvilised lilled ja kinnisvara oli eraldatud armsate kivuaedadega. Mitte kedagi polnud kuskil kodus. Küla teed, kui sellist ei olnud.


Et läbi küla liikuda pidi ronima üle kiviaedade.
Kui teel tuli vastu lapsi, andsime neile kommi. Osad pistsid koguni rüselema kommi pärast, et kes ennem jõuab. Koguni pill läks lahti. Kommi jätkus muidugi kõigile. Osad olid siiski nii tagasihoidlikud et hoolimata oma kaaslastest jäid väga kaugele ja astusid isegi sammukese tagasi. Muide, kõikidel lastel oli ninaalune tatine. Ja mitte vähe.


Siin muidugi on päris jahe ka. Ikkagi mäestik.
Lõpuks jõudsime külakesse kus pidime ööbima. Külas olid hütid ka külalistele ja ühte sellisesse meid paigutatigi. Hütid on siin ümmargused, laudadest tehtud ja rookatusega. Aknaid pole tavaliselt. Vaid madal ukseauk.


Pesumaja oli väga vinge. Nimelt oli ära kasutatud looduslik oja, mis kukkus meetri kõrguselt. Selle ümber oli pesumaja ehitatud.
Meile eraldatud hütt oli päris suur. Maha olid pandud madratsid ja tekid. Riputasime oma kaasavõetud moskiitovõrgu lakke.


Osad külainimesed tulid meid tervitama. Lapsed said kommi ja mehed suitsu. Meeste seas olid osad ka rahvariietes. Ehk siis sulgedest peakatte ja kotekaga. Koteka on selline peeniseümbris, mis kinnitatakse nööridega niuete ümber.


Enamus mehi enam ei kanna seda, kuid osad ikka. Kotekaga meest nägime eile isegi Wamenas. Ja ka siin trekkides tuli mõni vastu.
Tegime väikse lõunauinaku ja siis sõime. Söögiks oli magusapoolne praetud riis ja praemuna ning tee. Magustoiduks banaanid.
Pärast sööki läksime Jonase juhtusel ümbruskonda jalutama. Käisime külas tema sõbral, kes kostitas meid tundmatute puuviljadega, mida ta otse puuotsast toomas käis.


Need tuli küüntega lahti kakkuda ja sees oli selline limamoodi ollus seemnetega. Jube hea maitsega, magushapukas. Jalutasime küllaltki pika maa veel edasi ja imetelsime mägist loodust.


Tahtsime jõuda ühte külasse, aga hakkas tibutama ja Jonas arvas et targem on tagasi pöörduda.
Läbi märjaks saime siiski. Oma hütti jõudes vahetasime kähku riided ja keerasime end tekkide vahele sooja. Mina eriti sooja ei saanud, juba arvasin et äkki mul malaaria. Õnneks vist ei olnud. Margus ajas seljapealt nahka nagu uss. Sügasin siis teda ja vaatasime üle oma ukseläve kuidas õues hämaramaks läheb.


Jõe kohal liikus vägev udu. Ma arvan temperatuur oli kuskil 18 kraadi.
Nüüd on kott pime, kell on 7 ja just käidi sööma kutsumas.
- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Kilise küla

Yayapurast Wamenasse

Täna hommikul viis hotelli auto meid lennujaama, kus pidime edasi sõitma Balleim Walley oru keskusesse Wamenasse. Wamenas ja selle ümbruses pidi elama ca 400000 inimest. Elu on seal kallim, kuna kogu kaup tuuakse sinna lennutranspordiga. See on ainuke ühendus muu maailma ja selle oru vahel. Esimesed misjonärid tulid siiakanti 50ndatel. Avastas selle koha enne teist maailmasõda üks lennukiga alla kukkunud sõjaväelane. Enne seda oli orus elu omasoodu käinud, ning neil ei olnud õrna aimugi, et kuskil asub suurem maailm. Inimsööming ning muud koledad ohverdused käisid siin veel täie hooga, kui esimesed misjonärid saabusid. Väidetavalt keelustati see 1970ndatel ning enam ametlikult teadaolevaid inimohverdusi ei toimu. Samas, mida seal kaugemal külades tehakse...ei saa kindel olla! Meie kõige kaugematesse küladesse ei jõua. Oleme trekingu jaoks plaaninud 3päeva ja 2ööd. Treking on siis mägises vihmametsas matkamine. Ööbime külades kuskil hütis või hoones, mis on kasutuses koolimaja vms. Teatavasti päris kohalikega samas hütis magamine võib põhjustada mitmenädalast sügelemist.
Giidi leidmine oli meil päris pikk protsess, mida siinkohal kirjutama ei hakkagi. Valdeku blogis soovitatud Sadrakut me ei saanud, kuna ta oli ise parasjagu trekil, aga põhimõtteliselt saime Sadraku soovitatud Jonase. Hind oli veidi soolasem kui lootsime, kuid saime 1milli alla kaubelda. Lõppsummaks läks siis 7 milli, kuhu kuulub tasu seataputsermoonia eest, giiditeenus, pakikandjaid 3 tükki(vee, toidu ja meie isiklike asjade jaoks). Samuti kuulub hinna sisse toit ja vesi ning transport oru jalamile. Tegime Valdeku eeskujul kirjaliku nö lepingu ning panime koos Jonasega sinna ka allkirjad. Homme hommikul kell 8.30 tullakse meile autoga järgi ja seiklus lähebki lahti.


- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Wamena

Sorongist Yayapurasse

Meie lennuk täna hilines ca 2 h. Aga no see ei pane enam imestama. Sorongi lennujaam oli omamoodi elamus. Sorong, muide, on Paapua suuruselt teine linn. Lennujaam oli enamvähem üks tuba.


Mingi turvakontroll oli küll, aga ma ei usu et seal midagi kontrolliti. Seal ei ole ka nii rangeid nõudeid kui tavaliselt. Nt ei ole keelatud vett ja sööki kaasas vedada. Hiljem käisin läbi selle turvaruumi sada korda, ilma et oleks oma asju sealt läbi skänneri lasknud või piletit näidanud. No nii me seal passisisme mitu tundi.Mingit infoletti ka seal ju pole ega üldse kedagi kes midagi teaks. Infot anti ka minumeelest ainult indoneesiakeeles. Mina küll ühtki tuttavat sõna ei tuvastanud. Ja ei pea vist mainima, et jällegi olime ainukesed valged. Sõitsime Merptiga, mille tase jääb samasse klassi Airexpressga, millega Sorongi sõitsime. No suht vanad ja ebamugavad, aga samas mitte nüüd kõige hullemad. Seda keelatud lennufirmade nimekirja pole ikka veel tahtnud vaaadata. :)
Yayapura lennujaam asub tegelikult Sentanis, mis asub 36km linnast eemal. Olles teada saanud et täna Wamenasse enam lennukeid ei lähe, ostsime piletid homme hommikuks. Hind oli üüratu mu meelest. Indoneesia kohta igaljuhul. Aga tagasi pidi poole odavam olema. Sellepärast et sinna orgu tuuakse kõik vajalik lennukitega ja samas tagasi pöörduvad lenukid ilma lastita. Tagasipileteid veel ei ostnud. Kui jõuame siis ostame homme hommikul siit samast, kui ei siis Wamenast.
Kõigepealt seadsime sammud politseijaoskonda, mis asus otse lennujaama vastas. Soovisime hankida surat jalani. See on spetsiaalne luba mis tuleb taodelda paapuas liikumiseks. Kuigi mitte igas piirkonnas, nt Raja Ampatis ei ole see kohustuslik. Politseijaoskonnas vennad mängisid hiiglasuure malelaua taga malet ja tundsid end niisama hästi. Meid kutsuti lahkelt sisse ja pandi istuma ning igaüks proovs siis oma ingliskeelt katsetada meie peal. No põhimõtteliselt öeldi et sealt meie surat jalani ei saa, aga nemad juhatavad meid sinna kust saab. Püüdsid meile kaks motikat, tingisid hinna ja saatsid nendesõnul 2 km kaugusele. Tegelikult oli see palju kaugemal. Aga kohale me saime. Surat jalaniga läks äärmiselt lihtsalt ja kiiresti. Umbes veerand tunniga oli luba käes ja lahke politseionu oskas ka ingliskeelt väga kenasti. Ühtlasi tundis muret kas me siit tagasi linna ikka saame ja kus ööbime jne. Ja kui kuulis et oleme eestist, teatas ta et oh, Paapua väravavaht on ka eestlane! Nimi tal meelde ei tulnud. No mine sa tea! :)
Tagasi linna saime seekord päris tasuta. Üks perekond kahe lapsega võtsid meid peale ja raha üldse ei tahtnudki. Ütlesid et meie hotell jääb neile tee peale. Väga armas shest minumeelest.
Hotelli saime kohe lennujaama lähedusse, nii et homme hommikul saame jala kohale minna. Internet on siin kohutav!
Õhtul käsime Mickeis söömas. Sõime friikartuleid ja kokakoolat ja mingeid kanavardaid pähklikastmes. Päris huvitavad olid. Aga friikate ja koka isu oli suur. Kui välja arvata Maria toidud, siis siinne paapua toit on ikka jube kehva olnud. Muidugi oleme söönud ka ainult kehvades hotellides ja odavates lennukites...
Söömise lõpetanud tuli meile ligi vanemat sorti tumemust sõbralik väike papuaas. Rääkis inglise keelt ja teatas et elab Wamenas, aga hetkel siinkandis on giid. Ta teadis ka seda inimest keda meie oma giidiks soovime, ja kiitis teda. Igaksjuhuks andis oma venna telefoninumbri, kui me oma giidi kätte ei saa. Ja hoiatas meid lennujaamas end pakkuvatest võsagiididest. Aga seda teadsime juba ennegi et seal hullumaja, Wamena lennujaams. Nüüd meil siis kolme hea giidi andmed. Aga pole õrna aimugi kuias nendega kontakti saada. Telefoniga helistada me ei saa ju. Aga eks homme paistab siis, mis ja kuidas.Muide, Valdeku blogist lugesime, et ka nemad olid selle sama papuaasiga seal samas kohtunud ja too oli neile oma venda soovitanud :)




- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Sentani

Sorongis tagasi

Niih, täna pärastlõunal lahkusimegi Maria juurest. Jätsime kõigiga hüvasti, sh koerapere, Ämbu ja Kraabuga. Käisime veel peale hommiksööki prantslaste juures snorgeldamas, sel ajal kui Maria seal töö asju ajas. Siis sõime, pakkisime asjad ning Manches ja Kornelis viisid meid paadiga Waisaisse. Kuidagi jube kurb oli sealt ära sõita, nii armsad a südamlikud inimesed. Nagu oleks maal vanaema juures käinud. Lubasime Mariale pilte saata emaili peale. Maria pani meile südamele, et järgmine kord kui tuleme siis võtaksime otse temaga ühendust, mitte Rudyga! :)
Kallistasime Mariaga. Teistele andsin käppa.
Jah...järgmine kord....
Jõudes Sorongi läksime samasse hotelli kus eelminegi kord ööbisime. Äkki nägin seinal peeglit. Heheee, Maria juures polnud kuskil ühtegi peeglit. Enne polnudki seda märganud. Polnud ka telekat ega raadiot ega mobiiliühendust. Tavatelefoni ka mitte.
Ja üks huvitav tähelepanek et alkot nad seal ka eriti ei pruukinud. Vähemalt mina ei näinud. Mingid usklikud nad ka ei ole. Ühel õhtul Mara pakkus Margusele õlut. Et prantslased andsid. Margus ei tahtnudki. Maria ütles siis et Peter ka ei joonud ega suitsetanud üldse.
Suitsu seal küll mehed tõmbasid vahel.
Nüüd kükitame oma hotellis ja ootame millal saaksime alla sööma minna. Esimesel katsel meid puksiti välja sest kellelgi oli sünnipäev seal ja teenindaja oli busy. Paluti tunni aja pärast tulla. Huvitav miks neil seal siis nii palju laudu on, kui teenindaja suudab korraga ainult ühte lauda teenindada? Väga kummaline. Ostsime ka tänavalt veidi internetti juurde. Maitea kohalikud ikka suht udud. Õnneks leidus nagu nõiaväel ingliskeelt rääkiv vanahärra, kes tänaval oma abi pakkus. Üldse siin hullult püütakse suhelda meiega. Koguage karjutakse hello, hello, how are you, where do you come from. Ega nad peale selle ühe lause muud ei oska. Nagu egiptuses juba. Suht tüütu selline tähelepanu. Vanahärra pidi müüjatarile jumala kaua seletama mida me tahame. See aint naeris ja raputas pead. Peale pikka veenmist koukis neiu siiski leti alt mingi vihiku ja kirjutas meie telefoninumbri sinna sisse ja aktiveeris 50000 rp-d. Huvitav miks teda niikaua veenma pidi? Mida muud ma sealt veel osta siis oleks saanud? Muide esimeses taolises kohas me ei saanudk osta, sest müüa ei saanud aru mis me tahame. Näitasin talle ostetud SIM kaarti ja selle numbrit, et tahaks sellele raha panna. See hakkas sellist telefoninumbrit otsima kaartidelt?!
Homme igaljuhul on äratus varakult, kella poole seitsme paiku ning lähme lennujaama. Homme algab sõit paapua pealinna Jayapurasse, kust edasi, nii kiiresti kui võimalik tahame edasi lennata Baliemi orgu.


- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Sorong

3päev Maria juures, II osa

Pärast hommikusööki kutsus Maria meid snorgeldama. Olime loomulikult nõus. Kogu Maria pere tuli kaasa. Manches, Annike, Cejei, Kornelis ja teiste nimesi ma ei teadnud. Kokku läksime kümnekesi.


Tegelikult oli nii, et meie, Maria ja Cejei läksime snorgeldama, aga teised harpuuriga kala püüdma. No harpuuri all mõtlen ma sellist kalatapu relva, et vajutad päästikule siis metallist terav nool lendab kala sisse ja on selle relvaga nööriga ühendatud. Meid pandi keset koralle maha. Eemal oli üks korall-laid, kuhu Cejei tassis ka pikniku asjad. Meie jäime snorgeldama ja Manches ja teised sõitsid kaugele silmapiiri juurde kala püüdma. Vat see koht oli küll eriti vägev! Meeeeeeeeeletult palju igasugu koralle ja tuhandeid kalu.



Ma arvan ma ei pane palju juurde, kui ütlen "tuhandeid".









Riff oli nii pikk et keegi meist selle lõppu ei ujunud ja ta läks nagu kaljusein otse sügavusse. Rifi peal oli ca 1-1,5 m vett ja siis tuli järsk sügavik, pakuslt koralle täis.



Ega need korallid ka väga sügaval ei kasva, ma arvan maksimaalselt 10 meetrit. Edasi tundus juba valge klibu ja oli liiga sügav, et üldse midagi näha.
Mõne aja pärast läksime välja ja sõime ja jõime. Maria sidus mulle päiksekaitseks käterätiku pähe ja Cejei andis oma nokamütsi. Marial oli ka väike esmaabi pakike kaasas ja me saime mu põlvehaava ka kinni panna. See pole ikka ju veel paranend ega koorikut peale võtnud. Hoian teda nii palju lahtisena kui võimalik, ainult siis on lootust et ta kuivab ja kiiremini terveneb. Samas peab olema ettevaatlik et sinna mingid bakterid ja mustus ei lähe, ikkagi lahtine haav. Küll pindmine. Õnneks pole siiani põletikku tulnud ega paiste läinud ja tegelikult iga päevaga jääb väiksemaks. Aga otsese päikse kätte teda lahtisena viia ei tohi.
Tegelikult oli seal suht valus istuda.




Seal ei olnud liiv, vaid kivinenud korallitükid. Fantaseerisime jälle teemal, et mõtle kui meile ei tuldagi järgi. Siin oleks raudselt kiiremini ära koolend, päiksepõletushaavadesse surnud. Mul hakkaski juba pea valutama vaikselt. Laid oli ju lihtsalt lapike ilma veeta maad keset lõõskavat ekvatoriaalset päikselist keskpäeva. Tundus et ka Maria ja Cejei muutuvad rahutuks. Üks väike mootoriga paat lähenes, ja Maria kukkus neile lehvitama ja hõikuma ja jooksis laiu peal ringi. Paat meie juurde küll ei tulnud, mõtlesid vist me niisama tervitame. Cejei hakkas Mancese paadi poole valge rätikuga vehkima nagu merehädaline. Maria hõikus ja plaksutas käsi lootuses et nad kuulevad. Lõpuks ühinesin nendega ja häälitsesime ja vehkisime pea kohal rätikutega.



Ainult Margus oli rahulik nagu ikka, mängis kalda ääres krabide ja teokarpidega ja tegi meist pilte. Mõne aja pärast meid siiski märgati ja tuldi meile järgi. Maria lasi meid, snorgeldajaid, otsejoones koju viia, jättes teised veel kala püüdma. Osa kalasaaki oli ka juba laevas.




Koju jõudes võtsin peavalu tabletti, loputasin end külma veega ja magasime peaaegu õhtuni. Õhtusöök oli jälle nii maitsev et ma ei suutnud kuidagi söömist lõpetada. Seekord oli kartul, riis, mingi liha hästi heas kastmes ja õrnalt hautatud kapsa ja porganisalat. Ja magustoiduks taignas praetud banaanid. Oiii nämmmm. Kõiki neid praebanaane ei jaksanud ära süüa, aga võtsime nad salvrätikuga kaasa. Muide, Cejeile mõjus see päevane päiksevann nii kurnavalt et tal vererõhk tõusis 180neni ja ta viidi arstile. Alles homme tuleb koju. Vaene Cejei! Ta veel andis oma mütsi ju mulle seal. Loodame et tal saab kõik korda homseks!

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Rajan Ampat, Gam' i saar, Yewaupnori küla