1päev Maria juures

Täna oli fantastiline päev. Öö kusjuures nii fantastiline polnud. Vähemalt mitte kogu öö. Kell 10 lülitati elekter välja ja pugesime meiegi oma madratsile. Elukohaks on meil vee kohal vaiadel seisev banaani lehtedest hütt, kus on kaks tuba ja nö lahtine terass, millest redel viib otse vette.








Üks tuba on siis meie kasutada, kus põrandal on pambusmadrats sääsevõrguga. Teine tuba on tühi praegu. Hetkel on nö madal hooaeg ja me oleme ainukesed külastajad siin saarel.
Oma madratsile läinud, tundsin alguses nagu klaustrofoobiat. Oli kottpime ja õhku polnud üldse. Sõna otses mõttes. No nagu oleks kinnises kirstus. Tegelikult on hütt igas mõttes avatud. Lihtsalt öö oli nii palav ja tuuletu ja suhteline niiskus õhus oli vist 100%. Riided kleepusid ihu külge ja kogu keha leemendas. Midagi ei aurustunud ega kuivanud. Mu haav põlvel läks ka taas märjaks ja mädanes mõnuga. Lisaks oli mul päeva vintsutustes pea juba paks ja seal hakkas ta ka juba valutama. Magasin väherdes paar tundi, siis võtsin tabletti. Ei aidanud. Võtsin veel ühe. Ikka ei aidanud ainult süda läks pahaks. Jube halb oli olla, mõtlesin et issand mis veel päeval saab...pidin ma üldse siia maailmaotsa ronima, sest ära polnud siit võimalik minna kui tuju tuleb. Oehhhh...Margus oli ka üleval ja temagi ei saanud magada ja ta tegi ettepaneku jalutama minna. Jalutasime pimedas rannas peaaegu tund aega, seal oli mingigi õrn tuuleke ja peavalu läks lõpuks mööda! Oi Margus on nii kallis ja hea minuga, et ta viitsis minuga koos käest kinni seal tuiata. Pärast tegi veel käterätiku märjaks ja panin endale ihu peale, kohe oli hulga parem. Ja täpselt kui tõusis kuu otse meie hüti eest, tuli meil uni ja jäime kõvasti magama. Oli ka paar kraadi jahedamaks läinud. Nimelt enne päikse tõusu ongi siin kõige madalam temperatuur. Kuu oli tagurpidi, mitte nagu sirp, vaid nagu kauss. Ja kui kuu tõusis kella 3 paiku, läks veidi valgemaks ja küla kuked pistsid kirema üksteisevõidu.
Magasime ülejäänud öö päris magusasti. Hommikusöögi ajal rääkisime Mariaga päris pikalt juttu. Sellist indoneesia-inglise segu. Lisaks kasutasime paberit ja pastakat ja Maria tõi ka fotosid meile vaadata. Uskumatu kui palju infot on võimalik sel viisil vahetada. Maria kohtus Peteriga 2001 aastal Sorongis. Maria oli koolis õppinud medõeks. Nad abiellusid 2003. Lapsi neil ei olnud sest Maria oli siis juba 40 ja Peter 50. Aga nad adopteerisid vaestest peredest lapsi. Ei teagi kui palju täpselt, aga erinevas vanuses noori liikus meie ümber päris palju. Peter ja Maria rajasid koos siia selle kodumajutuse ning vedasid erinevaid sotsiaalprojekte. Kodumajutus koosneskid kahest veepealsest hütist. Kummalgi kaks tuba. Kolmanda hüti vaiad olid ka vees, aga ehitusnoli pooleli jäänud. Nagu oli ka pooleli jäänud vee kohal oleva tee ehutus rannast rifini. Peter oli südameasjaks võtnud papuaase aidata. Ta oli arst. Nad aitasid kohalikel saada arstiabi ja haridust. Nad said vaevalt 3 aastat abielus olla, kui Peter kukkus ja murdis kaelalüli ja jäi halvatuks. Tahtnud minna hollandisse ravile, ta siiski suri enne Jakarta haiglas olles 56 aastane. See oli väga kurb lugu ja kuigi Maria otseselt ei kurtnud, oli aru saada et ta siiani väga löödud ja igatseb väga. Ta oli enne Peterile lubanud, et jätkab seda mis neil pooleli jäi. Seega elabki ta siin Peteri püstipandud kodumajutuses ja püüab kohalike aidata niipalju kui saab. Abiks on ka Peteri ostetud mootorpaat, millega saab vajadusel kähku haiglasse sõidutada vms. Asi edeneb aeglaselt, kuna tundub et Marial ei ole selliseid organitoorseid võimeid ja asjajamisoskusi. Tal oleks partnereid vaja. Aga ta ei taha sellist kes ainult rahapeal väljas on. Sellist asja on vaja südamega teha.
Maria oskab indoneesia, paapua ja hollandi keelt. Peter oskas ka inglise ja saksa keelt lisaks. Nad on koos ka euroopas käinud, Saksamaal, Hollandis ja Šveitsis. Maria ütles et seal oli nii külm, et ta ei jõudnud ära oodata millal jälle paapuasse tagasi saab :)
Meie üritasime jällegi seletada millega meie tegeleme. Seda on päris raske teha, kuna siin ei ehitata maju projekti järgi. Veelvähem mingeid torusid. Kõrval ehitas Mancehs (eilne paadimees) ühe noormehega väikest vundamenti - merikarbis segati segu valmis, vesi tuli ookeanist ja liiv varvaste alt. Aga tundus et ta sai siiski aru mis asi see insener on ja et me joonistame maju paberi peale ja teeme et seal oleks soe. Sest eestis muidu on külm :)
Siis läksime Manchese ja Kornelisega paadiga kõrvalasuva saare peale, Mansuari. Seal tuli meie paati noor indoneeslane Jemi. Ta oskas perfektselt inglise keelt ja ta aitas meie ja Manchese vahel äriasjad ära klaarida. Kuna Rudyt ei saanud telefoniteel kätte. Me ütlesime palju me Rudyle maksime ja mille eest ja mida me veel lisaks teha tahame. Leppisime kokku ühe lisa paadimatka ja linnuvaatluse. Siis läksime kõik koos ühte toredasse kohta snorgeldama. Me olime riietega vees, ja mul oli veel päiksekreem pluusi all ka. Igaksjuhuks. See päike siin võib läbi riiete ka võtta. Isegi Jemi tuli riietega, kuigi ta on tumepruun. Jemi ja Mances:


Korallid olid vapustavad. Nii suuri pole ma kunagi näinud. Ja nii palju erinevaid liike! Neid oli igasugu värvi. Siin pidi olema esindatud 75% kogu maailmas leiduvatest koralliliikidest. Raja Ampatis olevat üle 600 liigi koralle ja üle 1600 liigi kalu. Toredad värvilised kalad, kollased, sinised, punased, triibulised, mustad ja valged.











Snorgeldasime ca poolteisttundi järjest. Vesi oli nii soe, et vahepeal mõtlesin et peaks välja ronima, et palav hakkab. :) No üle 35 kraadi ei saanud see vesi olla, sest siis korallid sureksid ära. Korallid on väga temperatuuritundlikud.
Pärast sõime meeletult maitsvat kala jälle ja rääkisime Jemiga juttu. Jemi on laia silmaringiga ja meeldiv ja sõbralik ning arukas. Sellist indoneeslast ei ole kerge siin kohata. Kui kellelgi on indoneesiasse asja, siis võib täitsa temaga kontakteeruda. Ta on giidina töötanud 15 aastat, põhiliselt idapoolses indoneesias: Bali, Lombok, sulawesi, Flores, Komodo. Paapuas on ta olnud 5 kuud ja ütles et jääb veel aastaks.
Tema kontaktid on: Jemy Lambaihang, jmv_0072000@yahoo.com, tel +6281356678744.
Rääkis ka et ta tahab oma sõpra inglismaal, Londonis, külastada ja et ta pole kunagi varem euroopas käinud. Ja et ta tahaks lund käes hoida. Ütles et kogub lennupiletite raha. Andsime talle ka nõu kuidas saaks odavamaid pileteid.Rääkisime temaga mitu tundi Paapuast ja Indoneesiast ja inimestest kes siin elavad ja saime teada palju huvitavat. Paapua on väga rikas maa. Kuid kahjuks teevad äri siin pigem indoneeslased, paapualased on ise suht kehvas seisus. Kogu haridussüsteem on tasuline ja kui sul pole raha last koolitada siis ei saa ka tema majanduslik olukord paraneda. Nt selles külas on tänu Peteri projektile tasuta algkool. Ning hiljuti Maria on aidanud ühel tüdrukul saada ülikooli stipendiumit, kes läks arstiks õppima. Lõpetades tuleb ta kodukülla tagasi ja avab väikse kliiniku. Nii et külal saab olema arst.
Kuigi asjal on ka teine külg, aga see on pikem jutt.
Veel rääkis ta et Rudi tegi meie pealt kõvasti vahelt, ja et Marial on kahju et me pidime niipalju maksma. Et teinekord tuleme siis võtaksime otse Mariaga ühendust. Annan siinkohal ka Maria emaili, kui kellelgi peaks isu olema siia maailmanurka reisida: mariarumbiak@yahoo.com ja indoneesia tel number 081344307327.
Tegelikult ma Rudile pahane ei ole, ta ikka väga kähku regeeris. Turismikontor helistas talle kuskil kolmveerand üks ja veerand tunniga oli ta kohal ja juba kõik paika sätitud ja jõudsime laevale jne. Lõunamaal ei käi tegelikult asjad nii kiiresti, isegi mitte raha eest. Rudy oli väga tubli.
Siis läksime oma hütti ja tegime ühe vägeva lõunauinaku. Muide, meil elab vette laskuva redeli peal krabipoiss. Siuke ilus värviline, peopesa suurunue. Aga väga häbelik. Nii kui lähemale lähed, pistab putku.


Pärast uinakut tahtsime minna küla vahele kondama. Maria lubas meile saatjaks tulla. Aga õue peal ei olnud kedagi. Tuiasime seal ringi, kui äkki tuli kiire kõnnakuga Maria, kummikindad käes ja vabandas, et ei saa meiega tulla. Et ta parasjagu võtab sünnitust vastu. Külas ühel naisel sünnib beebi. Aga ta andis meile saatjaks noormehe nimega Jet, kes inglsikeelt ei kõnelenud.
Panin oma koti pulgakomme täis ja hakkasime liikuma. Tahtsime minna küla lõpus olevale kaile päikseloojangut vaatama. Küla oli päris suur ja üllatavalt korrapäraselt ehitatud. Olid teed ja puha.


Lapsed jooksid kilgates ringi räbalad seljas. Kui mõni meie teele sattus, andsin ma talle kommi. Kommitädi. Nad võõrastasid väga ja ei tulnud eriti meelsasti lähemale. Kommi isu aga oli nii suur, et enamasti võeti julgus kokku ja tuldi nii lähedale kui tarvis ja jäädi vaikselt ootele. Kui komm käes, siis läks nägu naerule ja taganeti ka kohe ohutusse kaugusesse. Võõraid siin külas järelikult eriti ei käi. Üks pisike piiga kai peal, kellel veel jalgugi all ei olnud hakkas koguni nutma kui talle liiga lähedale läksin. Aga kui emme sülle sai, siis võttis küll kommi.


Kai peal püüti kala veel. Nii lapsed kui naised kui mehed. Kala oligi selle küla peamine elatusallikas.


Tagasi jõudes saime teada et sündis poiss ja et nii ema kui beebi on terved ja okei.


- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Rajan Ampat, Gam' i saar, Yewaupnori küla

Sorongist Raja Ampatisse

Lõpuks oleme kohal oma paradiisis. Kuna saabusime kottpimeduses, siis eriti midagi näinud ei ole veel. Ja umbes poole tunni pärast kustutatakse ka elekter. See on nimelt geneka pealt siin saarel. Keegi ingliskeelt ei räägi, ainult paadimees teadis üksikuid sõnu. Kuid homme pidi siia keegi tulema, kes räägib, vähemalt nii saime Ibu Maria jutust aru. Ibu Maria on keskealine paapua naine, kes on muide luteri usku, nagu paljud Raja Ampati elanikud. See tuleb vist sellest, et see piirkond oli Hollandi koloonia, ja hollandlased on siiani tihedad külalised siin kandis ning ka äride omanikud. Ka Ibu Maria mees oli hollandlane, kes suri Jakartas (kui me nüüd sellest käte ja jalgadega seletatud jutust õigest aru saime) ja nüüd kuulub see resort Mariale.
Siia saime tänu sellele et turismiinfos kutsusti meile üks nö vahendaja, kes viimasel hetkel asjad korda ajas. Helistas Mariale ja küsis kas saab meid vastu võtta, korraldas meie paadisõidu Waisaist Gami saarele, sebis meile odava takso sadamasse ja aitas ka õige laeva peale. Oskas perfektselt ingliskeelt, oli väga meeldiv ja sõbralik ja tema nimi oli Rudy.


Kindlasti soovitan. Omalkäel ei tee siin midagi ära , kui just indoneesia ja/või paapua keelt ei oska. Või kui eelnevalt kõik plaanitud ja reserveeritud pole. See, muide, hetkel meil selgusetu kes siin indoneesiat ja kes paapuat kõneleb. Hiljuti saime teada et keeled on erinevad.

Seekord väiksema ja kiirema ja veidi kallima laevaga ei saanud minna. Ei saanudki aru miks. Kappasime viimsel hetkel laeva sisse, kuid keegi pileteid ei müünud ja midagi räägiti indoneesia keeles kõlarisse. Rudy jõudis meie kannul paar minutit hiljem ja ütles, et see laev läheb kahe tunni pärast, et meil tuleb hoopis selle kõravl seisva suure laeva peale minna.
Okei. No läksime. Ostsime piletid. Rudy jättis meiega hüvasti ja andis meile kaasa kinnikleebitud paki Mariale. Muide kogu selle värgi eest maksime sulas otse Rudile, ilma mingi kinnituse ega kviitungita. Aga kuna nii turismiinfo kui ka LP teda soovitas, siis usaldasime. Ja tundub, et õigesti tegime.
No kui olime selles faking palavas laevas tund aega juba passind ja väljumist oodanud, siis hakkas juba üle viskama. Jube palav oli. Vahepeal sõin oma lõuna ära milleks oli vesi ja küpsis. Siis kohtasime veel üht vanemat valget paari (peale nende olime jällegi ainsad valged laeval). Nemad olid prantslased. Saime kohe jutule kui üksteist nägime. Nad rääkisid omavahel prantsuse keeles, aga nimetasid end britaniteks. See pidi olema põhja prantsusmaal piirkond, mis ei taha olla prantsusmaaks kutsutud. Nemad arvasid et meie oleme inglased( halleluuja, kui mu inka õps seda kuuleks!)
Neil oli enam vähem sama reisimarsruut ja aeg nagu meil, ainult vastupidine. Nemad just tulid Balleim Walleist, aga meie lähme veel sinna. Nad andsid ka ühe kohaliku giidi andmed, keda soovitasid.
Paljud kohalikud tulid meiega juttu tegema, kuigi ei rääkinud üldse, või siis õige vähe inglise keelt. Samuti tahtsid paljud meiega koos endale pilti teha oma mobiiliga. Tegin ka siis mõned:



Ühtedelt kohalikelt uurisime miks pagan see laev ei liigu. Pärast pikka seletamist saime aru et ootame mingeid inimesi. Hiljem selgus, ja ka nägime, et oodatavad olid matuselisi koos surnuga.


Kui vilkuritega valge auto sadamasse sõitis, ümbritses seda kohemaid rahvamass. Ja ka laeval pistsid kõik reisilised pea välja ja vahtisid. Nagu ka meie tegime.
Lõpuks, ca 2 h hiljem hakkas see pagana kolakas liikuma. Olime sellest palavusest surmani väsinud. Ja puupinkide peal istumisest samuti. Sõit ise pidi kestma 3 tundi.
Sõit oli kergem, sest mõnus tuul jahutas. Vahepeal pakkus stjuuard meile teed ja pähklisaiakest:


Igaljuhul päike loojus ja muutus suht hämaraks. Pabistasin väga. Mees kelle Maria meile Rudy pavel vastu pidi saatma, pidi meid riietuse järgi ära tundma ja oma paati viima kui oleme randunud Waisai sadamas. Kartsin, et peame a'la mingi pähklikoorega kottpimedas kuhugi riffide vahel sõitma hakkama. Sest tegelt ei olnud ju mõeldud, et nii hilja jõuame. See surnu ajas kõigi graafiku sassi.
Kui kolm tundi oli möödas oli õues kottpime ja laev jõudis sadamasse. Vinnasime oma kotid selga ja asusime mahaminekule. Kõik pistsid paapua või indoneesiakeeles kisama meile midagi. Ma ei saanud aru ja läksin ikka edasi. Siis jooksis meie juurde ingliskeelt purssiv uus tuttav ja ütles, et see ei ole Waisai veel, et see on selle surnu inimesed ("body people" nagu ta end väljendas) kes siin maha lähevad! Tere talv!
No kobisime siis tagasi oma puupinkide peale. Jõudsime mõned hetked seista kui meie juurde tormas pisike paljasjalgne krussjuustega mees ja ähmis häälega hüüdis küsivalt "Rudy? Rudy? ". Noogutasin segaduses olles. Ta haaras meie koti ja kutsus käeviipega kaasa ning tormas väljapääsu poole. Tormasime talle järgi täiesti kottpimedasse öhe. Seal aga ootaski meid keskmise suurusega paadike. Katusega ja puha. Üldse mitte pähklikoor. Vastuvõtu saatjaskond koosnes koguni 8sast inimesest, kes meid rõõmuga tervitasid. Selle päeva kõige raske koht minujaoks oli sealt kailt sinna paati hüppamine. Jalg toetus kai mingi suvalisele terasarmatuurile ja puittalale. Lõpuks ma sinna paati sain. Reis kestis kolmveerand tundi. Kottpimeduses. Nimelt sel paadil ei olnud tulesid.
Kohale jõudes võttis meid vastu kiledalt haukuv koerakari. Meile pakuti teed ja küsiti kas tahame kala täna. Me tahtsime. Siis grilliti meile värsket kala ja tehti riisi ja mingit sooja salatit. Ning väikseid banaane. Oh issand kui hea kala see oli! Kumbki sai terve kala. Esimest korda siin indoneesias vitsutasin kahe suu poolega kõhu kõvasti täis!
Kell kümme pandi generaator kinni ja meie läksime magama.
- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Rajan Ampat, Gam' i saar, Yewaupnori küla

No money, no funny

Ei lasta meid paradiisiväravatest sisse. Juba eile õhtul selgus, et selle lugupeetud küla automaat Master ja Visa kaarte ei söö. Täna hommikul käisime kahes pangakontoris. Meil oli ca 300 doltsi, et oleks need ruupiateks vahetanud, oleks ka vbla hakkama saanud koos nende ruupiatega mis meil juba oli. No üldiselt meie dollareid ei vahetatud ja mingit raha me ka ei saanud. Ühes pangas öeldi, et meie ei vaheta, aga ma helistan oma sõbrale, äkki tema tahab. Sõber ei võtnud kõnet vastu. Siis uuriti MEILT mis kurss võiks olla, et nemad ei tea. Siis käisid kõik meid ja meie dollareid vaatamas, aga lõpuks ikkagi öeldi et ei saa meid aidata.Meie motikajuhid, kes natukse ka inkat purssisid püüdsid meid aidata ja vahepeal oligi plaan paat üürida ja omalkäel sorongis ara käia. Hiljem loobusime sellest mõttest ja otsustasime reisilaeva kasuks ja seega ühe päeva kaotsiminekuga.
Siin meie motovennad Wasai hotelli ees, ajavad Margusega juttu:



Nii et oleme jällegi laeval tagasi Sorongi, et sularaha võtta automaadist. Pärastlõuna veetsime küll mereääres, ja käisime korra ka ujumas.


Hiljem
Oleme Sorongi hotellis, Cederawasih. Soovitan. Tuba kahele 260 000 tuh (25 doltsi). Kondikas, soe vesi ja admin oskab ingliskeelt. Samas ka restoran. Päris maitsvad toidud. Sõime grillkalmaari ja fried noodles with vegetables(kus muuhulgas oli seeni, krevette, ja kala - imelikud aedviljad neil siin siis).
Loomulikult õnnestus mul täna ära põleda selle lühikese ajaga, kuigi panin kreemi. Sada korda ühte ämbrisse astuda, nii minu moodi! Panin küll 20 faktorit kreemi ja olin palmi all varjus. Aga põlesin hullult ära. Margus ei pannud üldse kreemi, ja no ta on küll ka punane aga mitte põlenud. Ma oleksin pidanud hoolikamalt kreemi panema - praegu nt jalad mõnusalt laigulised, täpselt on näha kus kreemine käsi on üle käinud ja kus mitte. Ja tegelikult pole blondiinil üldse tark tegu ekvaatoril keskpäeval end mitmeks tunniks paljaks koorida. Olgu või faktor 100.
Keskpäevane päike ekvaatoril on pea kohal, seniidis praktiliselt:



Põlv ka ei taha koorikut peale võtta...siin kliimas haavad paranevad megaaeglaselt. Isegi kriimustused. Eriti kui ujumas käia :)
Homme siis teisele katsele paradiisi pääseda.Kahju et selline ettenägematu ajaraisk vahele tuli. Nüüd saame kokku 3 täispikka ja 2 poolikut päeva Raja Ampatis olla. Aga mis teha, infopuudus oli põhjustaja. Kes soovib siiakanti reisida siis kindlasti kotiga ruupiaid kaasa, dollar ei ole siin tegija. Ja krediit ja pangakaartidega võid kukalt sügada, aga raha nendega ei saa. Samuti on mõistlik eelnevalt resordis kohad buukida, siis nad tulevad oma mootorpaadiga Sorongi vastu ja pärast viivad ära. Või kui lühemaks ajaks tulla, siis Wasaisse vastu. Soovitan tegelikult resorti buukida, kus on ingliskeelt rääkiv personal - kui kuskil hütis magada võib täielik infosulg jälle olla- et kus on parimad ja ohutumad kohad snorgeldamiseks jne. Samuti tuleks end varustada kõige vajalikuga, sest isegi siin Sorongis, rääkimata Raja Ampatist on proleeme esmatarbe kapade leidmisega. Ingliskeelt praktiliselt ei räägita.

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Wasai, Raja Ampat

Esimene katse jõuda paradiisi

Lennuk, millega Sorongi lendasime oli nagu liinibuss. Meie väljusime kolmandas peatuses. Inimesed tulid peale ja läksid maha. Ühes kohas vahetasime koguni lennukit. Huvitav oli veel seegi, et sõitu alustades teatas chek-ini tüdruk siiralt et vahemaandumisi ega lennukivahetusi ei tule. Kuidagi sõidu peal nad siis otsustavad vist et ah, kle teeks siin ka ikka peatuse. No kogu see krempel võttis umbes 6 tundi. Tegelikult see vahemaa on ka väga pikk. Lendasime linnulennult sama maa mis Eestist Egiptussse. Poliitilises mõttes me riigipiiri ei ületanud. Kuid looduslikus, rahvuslikus ja geograafilises mõttes lendasime hoopis teise maailma - Paapuasse! Paapua põliselanikud papuaasid on välimuselt pigem sarnased austaalia pärismaalastele aborigeenidele. Indoneeslased aga on oma välimuse poolest rohkem india rassi moodi. Samuti on erinev kultuur, keel, tööstus ja kõik muu. Paapua kuulub küll poliitilises mõtts Indoneesia alla, kuid tal on üksusena piisav autonoomia et omi otsuseid suht iseseivalt eettevõtta. Kuid peremehetsevad siin ikkagi indoneeslased. Põlisrahvas on alamas seisuses.
Sorong on suur sadamalinn põhja Paapuas, kust on ainus võimalus saada edasi Raja Ampatisse. Raja Ampat on saarterikas piirkond, mis asub otse ekvaatoril. Paljud saared on asustamata. Puudub ka reguleeritud laevaliiklus. Ainult kord päevas käib laev raja Ampati keskusesse Waisaisse. meil oligi ülioptimistlik plaan otse lennukilt laeva peale hüpata, Waisaisse põrutada ja kohapeal siis vaadata mis saab - millisele saarele pikemaks peatuma jääda ja kus ööbida. Hiljem selgus et plaan oli rumal. Vat see on koht kuhu ei ole mõtet ehku peale tulla. See koht on LIIGA eksootiline, kinnine, võimalusteta, umbkeelne et omalkäel hakkama saada. Kahjuks seda me ei teadnud ja lendasime peale nagu siiani igas aasia riigis - jõuame kohale ja eks kohapeal vaatame!
Kõigepealt muidugi tuli laevale jõuda! Kuna meie lennuk hilines mitu tundi, siis tegi see laevale jõudmise küsitavaks. Aga me niiii tahtsime kohe saarele jõuda! Ei tahtnud kuidagi üheks ööks Sorongi jääda! Niisiis tormas Margus kohe lennujaama kõrval asuvasse Raja Ampati Tourismi Centerisse, kus tuli lunastada hirmkallid load üldse selles piirkonnas viibimiseks. Muidugi oleks võinud neid ka mitte osta-sest vähemalt meil keegi neid ei kontrollinud. Maksid nad ka ju 50 dollarit näo peale. Mitte just väike raha. Kuid nende lubade vajadust oli mitms erinevas kohas väga toonitatud - ning me ei soovinud mingeid sekeldusi. pealegi läsks ee raha raja Ampati korallide hooldamiseks - nii et tegelikult sellest ei olnud kahju.
Niisiis Margus läks kiirelt neid muretsema, mina jäin lennujaama pagasit ootama. Lõpuks kui pagasi kätte sain hakkasin Margusele järgi kiirustama ja siis see juhtuski. Ei märganud mingit lollakat raudtoru. neil seal on kõnnitee ja sõidutee eraldamiseks mingi raudtoru - 20 cm asfalteest kõrgemal. Seda ma ei näinud ja joostes komistasin sinna taha ja lendasin täies pikkuses asfalteele! Pisikesed kohalikud habisesid ümberringi. Mina suur ja valge ristseriti suure koti all keset sõiduteed pikali. Õnneks olid kondid terved! Aitähh kallid kondid! Ei mul polnud aega hakata haavu üle lugema-tõusin kähku ja jätkasin oma teed ikkagi joostes. Putkas üle lennujaama teede nagu emakänguru suure kotiga - tolmune, veri tilkumas....Mõned kes vastu või mööda sõitsid isegi küsisid kas vajan abi vms. Kuna mul sularaha oli 0 krooni ei hakanud igaksjuhuks abi vastu võtma-pealegi olin üsna pea kohal ka!
No sellele neetud alevale me jõudsime. Umbes paar miutit enne väljumist. Ja arvake ära kas laev seisis VEEL 2 tundi sadamas enne kui väljus? Muidugi! Väidetavalt oli neil kütust vaja tankida. No mida iganes aga, milleks üldse siin riigis on kellaajad?
Mis puutub minu haavadesse - siis oli tegemist pindmiste kriimustustega nii paremal käel kui põlvel ning mida sai katta edukalt plaastritega. Ei olnud vaja mingit sidet vms. Eestis oleks see ära paranenud 1-2 päevaga. Seal võttis paranemine 2 nädalat. Kliima on lihtsalt nii niiske et koorik ei tule peale ja kõik!
No igaljuhul lõpuks jõudsime Waisaisse. Oli juba kottpime. laeva peal kohatud noor naine, kes väitis end olevat bioloog ning töötavat ühel saarel mingis uuringukeskuses informeeris meid asjadest mida me enne ei teadnud. Nt sellest et saarel ei ole võimalik raha vahetada ja mingeid ametlikke laevu kuhugi siit ka ei sõida ja keegi ingliskeelt ei räägi. Ta aitas meil sadamas leida 2 mootorrolleritega kohalikku poisikest, kes olid nõus meid pisikese tasu eest keskusesse viima, kus pidi olema 2 hostelit. Üks oli täis ja teise saime kohad. Tõesti keegi ei rääkinud inglise keelt!
Küla oli kottpime ja helises ja sirises täiel rinnal. Asfaltteid ei olnud. tahtsime väga midagi süüa kuid hostelis öeldi et ei saa, ainult hommikul. Endal oli isuäratava toiduga terve laud kaetud, ja sööjaid ei paistnud kuskilt - aga meile millegipärast ei tahetud mingi hinna eest mingit sööki pakkuda. Võibolla oli asi ka mittemõistmises. Igaljuhul külapealt saime mingeid küpsiseid ja neid me siis näljakustustamiseks sõimegi. Keerasime suht kohe magama ja lootsime et homne päev toob selgust!

Yogiakarta 3, Borobudur ja Pranbanan

Täna käisime päiksetõusu tervitamas iidse templikompleksi Borobuduri juures. Ilm oli veidi hägune, kuid seda ilusam vaatepilt oli. Sõit kestis tund aega ja jõudsime kohale kell 5 hommikul. Oli veel kottpime. Pidime selga panema safranid ja kätte anti taskulambid ja seejärel konvojeeriti meid Borobuduri väravateni. Ronisime kõige tippu. Kui hakkas hahetama nägime, et otse ees oli Merpati vulkaan, mille tagant tõmbus kuldseks. Sealt pidigi päike tõusma. Ees oli vihmamets, mille kõrgemad palmid ulatusid latvupidi läbi udu samuti valguse poole.


Ilus oli.
Pärast sõime kerge hommikusöögi lähedalasuvas restoranis ja hakkasime tagasi sõitma. Tagasisõit võttis rohkem aega sest teed olid inimesi ja mootorattaid ja autosid paksult täis, sekka ka hobused ja härjad. Kauplemine käis kohati otse sõiduteel ummistades liiklust. Kuid kedagi ei paistnud see häirivat. Võrreldes Kambodza liiklusega oli siin rohkem valgusfoore(nägin vähemalt nelja) ja vähem signaalitamist.
Tagasi jõudes tegime veel kaks olulist asja. Kõigepealt käisime ühes teises reisibüroos, ostmas pileteid Paapualt Balile. Nimelt Garuda mõndasid firmasid ei vahenda, ja me vaatasime internetist (kasutades skyscannerit), et Lion Air peaks selle otsa kõige odavamalt tegema. Nii oligi. Ja jällegi saime veidi odavamalt kui olime arvestanud.
Teine oluline asi oli 3G telefonikaardi hankimine ja töölepanemine. Lõpuks leidsime koha kus 3G-d müüdi. Lasin selle müüjataril tema enda telefonis ära aktiveerida. Seejärel lõikasin SIM kaardi küünekääridega I Padile parajaks. See tekitas kohalikes elevust ja naeru, et miks ma kaardi ära lõhun. No igaljuhul käima ta läks. Laadisin sinna miski 50 eeku peale veel. Nüüd ma pole enam Wifist nii sõltuv. Karta on et Paapuas ei pruugi seda ka nii kenasti levida nagu siin, Yogias.
Siis läksime lõunauinakut tegema.
Pärast seda aga, pealelõunat sõitsime oma viimasele turistiaktsioonile - Brambanani arheoloogiaparki ja päikseloojangut vaatama. Seda me muidugi ei näinud sest suht pilves oli. Nii päiksetõusud kui loojangud Brambananis ja Borobuduris on palju kallima piletiga kui päevased. Aga kui on pilves siis loojang on küll suht mõtetu.


Brambanani juures vedelesime päris pikalt - seal oli restaureeritud budistlikud templikompleksid. Tõsi, tegelikult üks. Teised oli kivihunnikud rohkem.


Hästi natuke meenutas see kõik maailmakuulsat Angor Wati Kambodžas, aga seda mõõtu muidugi kaugelkti välja ei andnud. Aga need olid kogu Indoneesia vanimad hästisäilinud kultuurimälestised, seepärast valitsus seda toetab ja poputab. Ja seepärast Yogiat ka kultuuripealinnaks peetakse.
Kõht oli julmalt tühi ja me olime ostnud lolli peaga veel piletid mingile Indoneesia balletile, mis pidi sealsamas olema. Ostsime kahepeale ühe kookospähkli, mille tädi meiejaoks kirvega lõhki lõi, ja kust me kõrtega kookosmahla jõime. See oli päiksekäes mõnusalt soojaks läinud nagu tee.


Aga nälg sai kustustatud. See on väga toitev.
Meie autojuht ja nooruke reisisaatja Windy viisid meid autoga sinna, kuhu oli Prambanani juurest ca 10 minuti tee. Seal oli veel 2 h aega etenduse alguseni. Ma olin juba nii väss ja pea ka hakkas valutama ja oleks ma üksi olnud, oleks ma need piletid ära visanud ja lasknud end koju viia. Aga no näed, vahel peab teistega ka arvestama.



Seal oli imeilusa vaatega restoran, kus me siis oma kalleima õhtusöögi sõime (ca 150 eeki). Sõime indoneesia krõbedaid nuudleid, praekana ja praetud banaane juustu ja shokolaadiga.
Ja lõpuks oli käes ka etenduse algus. Olime amfiteatrikujulises saalis, kus oli 5 sektorit. Kaks sektorit oli paksult kohalikke indoneeslasi täis. Peamiselt koolilapsed ja noored. Ja kolm sektorit olid suht tühjad. Seal olid siis kohad turistide jaoks. Arvata on et turistidele müüdi ka teise hinnaga piletid.
Kõigepealt ilmus rahvariietes muusikaansambel, kes seadis end koos lauljaga tahaotsa. Ja siis läks lahti päris kreisi balett. Vägevad kostüümid ja maskid, aastaid lihvitud liigutused, huvitav seade. No ma pole mingi baletifänn, aga see oli tõepoolest paeluv. Ja lugu jutustas muinasjuttu, kus olid omad head, ja pahad, armastsus ja pettus, ilu ja inetus. Enamus tantsijaid olid meessoost ja seda tantsiti palja jalu ja üldse mitte varvastel.
Aga kes siiakanti satub, siis seda soovitan küll vaadata, olenemata sellest kas ollakse suur või väike muusika ja tantsu fänn. See oli minu lemmik sellest linnast igaljuhul.


Siin pildil on meie armas, malbe Windy.
Aga nüüd põhku, kell juba 10. Homme, nagu meil traditsiooniks on saanud juba, äratus enne nelja hommikul. Keskpäeva tervitame juba Paapua mereäärsest linnast Sorongist!

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Yogiakarta

Yogiakarta 2, Merapil külas

Täna enne koitu hakkasime sõitma Merapi poole. Sõit kestis tund aega. Me olime end igaksjuhuks moskiitotõrjega üle pritsind, no et ikkagi linnast välja ja pime veel. Loomulikult ei näinud me ühtki moskiitot, küll aga püsis tõrjevahendi "malbe" lõhn meil ninas ka tagasiteel. Vaene autojuht!
Jõudes vulkaani jalamile oli väljas juba valge, kuigi päike polnud veel tõusnud. Otsustasime edasi minna jalgsi. Kõndisime umbes tund aega ülesmäge ega kohanud hingelistki. Merapi purskas 2010 aasta novembris, sellest oli juttu ka eelmise nädala Ekspressis.
Valitsus suutis küll evakueerida ligi pool miljonit elanikku, kes sealkandis külades elasid. Kuid siiski said paljud surma. Probleem on selles, et seismograafilised andmed teadsid juba kuu aega seda purset ette. Aga nii vara ei olnud võimalik inimesi evakueerida. Seal elasid põhiliselt põlluharijad ja loomakasvatajad. Ja no kuidas sa jätad oma piimakarja talitamata ja põllud hooletusse, kuuks ajaks? Ning kuna on küll umbes teada millal peaks purse toimuma, siis ei saa ette ennustada kuhu poole see purskab. Vulkaanikraater on ju ümmargune. Seepärast olid sealsed inimesed viimse hetkeni oma majapidamistes ja lootsid et nad jäävad nende karmide loodusjõudude poolt puutumata... Mina lugesin kuskilt et seekord hukkus 18 inimest. Kohalikud väitsid et mitusada. Lisaks loomad. Seekord laava väga kaugele ei jõudnud, kuid saatuslikuks osutusid tuhapilved ja mudajõed mis plahvatusega kaasnesid. Need olid nii meeletu jõuga et kandsid endaga kaasas suuri kivilahmakaid, juurisid üles puid ja purustasid maju ja teid.


Seega seekord oli kahju suurem kui tavaliselt. 4 küla mattis see täiesti enda alla, mitmemeetrise tuhakihi alla. See vulkaan pidavat seismiliselt väga aktiivne olema, pursates 1-2 aasta tagant. Naljakas, miks mõni tahab vulkaani serval hirmsasti elada...need inimesed kes oma elamise kaotasid ei soovi uut elamiskohta, vaid on nõus mitmeid kuid kaevama, aga oma elamine kätte saada. Olgugi et uue hütikese paneks 100 korda kiiremini püsti. Õhtupoole linnas kohatud kohalik, kes rääkis ka inglise keelt väga hästi rääkis Merapist päris palju. Ta rääkis et ongi probleem, kuhu need inimesed nüüd panna - nad on põlluharijad ega oska midagi muud. Neid ei saa suvalisse kohta istutada. Ja teatavasti on vulkaanituhaga väetatud maa eriti rammus. Temalt kuulsime ka seda et siiski ei taheta enam lasta inimesi sinna elama, et tahetakse rajada mingi National Park sinna selle asemele.

Jõudsime kella 9 paiku linna tagasi ja enne lõunauinakut ostsime lennupiletid ära ja vahetasime kõik dollarid ruupiateks. Kellel sama asi plaanis siis soovitan soojalt Garuda lennufirma reisibürood. Piletid odavamad kui isegi netist ostes ja töö kiire ja korralik. Vahendavad ka Merpatit ja Expressairi ja võibolla midagi veel. Vahendustasu oli alla 10 eeku inimese pealt, nii et väga väike. Ostsime sealt nii Yogiakarta-Sorongi pileti(1,7 milj ruupiat per nägu) kui Sorong-Jayapura(0,9 milj). Piletid saime veits odavamalt kui olime arvestanud! Väga hea!
Ja rahavahetuseks on väga hea koht Mulja rahavahetus. See on umbes sama nagu meil David. Töö kiire ja korralik, kurss hea. Kuid üldiselt kui ma järgmine kord peaksin Indoneesiasse tulema siis ma sula ei võtaks. Ja kindlasti ei võtaks ma dollareid. Nendega pole siin eriti midagi teha. Kui häda käes siis üldiselt nad aktsepteerivad küll, aga jõleda kursiga. Pealegi on siin pangaautomaate iga nurga peal. Üllatuslikult.

Hiljem tsillisime õhtuses linnas, sõime jäätist, mis oli üllatavalt hea.

Sõitsime rikšaga. Vaene rikša juht... Kaks paksu valget, vaevu mahtusime ära sinna. Huvitav, miks nad ei taha om rikšadele mootoreid külge panna. Jube hull ju jalgrattaga vedada. Vahepeal kui tee läks veidi ülesmäge, siis vennike ronis ratta seljast maha ja lükkas meid tagant. Hale koha hakkas ja oleks tahtnud maha ronida. Kohusime juba ülalmainitud kohalikuga, kes meiega päris pikalt jutustas. Ta olevat 3 kuud Amsterdamis õppinud. See pole siin eriti tavaline. Enamik kohalikke ei saa terve elu jooksul oma kodukülast või kodulinnast kaugemale. Rääkimata välismaast või suisa teisest maailmajaost. Saime teada et kohalike vaatamisväärsuste juurde viib ka govermenti poolt subsideeritud odav buss, et pole vaja kallilt osta turismi poest. No kahjuks me juba olime jõudnud ära osta eile need paketid. LP-d ka ei viitsind väga korralikult lugeda...oleks võinud. No aga samas ma ei usu et see buss viib päikse tõusu vaatama, nagu meil homme plaanis on. Aga igaljuhul kes lihtsalt Borboduri ja Prambanani tahab vaadata, siis ca 10 korda odavam on see omal käel ette võtta.
Käisime veel ühes huvitavas kunstipoes. Ja pärast massaazis. Seekord valisime ühe teise koha. No okei. Massaaz oli pool tundi, peale ja õlgadele ja maksis ca 40 eeki. Pean tunnistama, et see tugeva kehaehitusega karmiilmeline naisterahvas teadis, mida tegi. Võrrelded eilse kohaga oli tegemist ikka professionaaliga. Ainult, et koht oli kole, mind pandi mingisse juuksuri tooli kohe lahtise välisukse kõrval, telekas kõrval ka üürgas. Karm tädi suges mu pead nagu põhupalli ja vaatas ise telekat. Aga hästi tegi. Põhimõtteliselt ma oleks kõik ebamugavused unustanud, aga see nõudepesukaltsuga võidmine ületas mu taluvuse piirid. Nägin silmanurgast et Margus sai ka oma jao. Ühesõnaga, kui mu juustes ja kaelal oli piisavalt pulstitud kreemiga, siis nad vist pesid kreemi maha vms. Igaljuhul mu ülakeha, kukal ja NÄGU KA sai 3 korda korralikult üle tõmmatud ja nühitud haisva märja kaltsuga. Ökkk, vaatasin et kähku sealt toolilt minema saaks. Põgenesime Margusega ummisjalu ja alles kodus avastasime et olime isegi oma koti sinna maha jätnud. Õnneks saime selle ikka pärast kätte. Aga vat selline tore massaaz seekord siis.


Kodus sai siis kohe see ilma sooja veeta dush ka ära proovitud. Maitea minumeelest mul see kaltsuhais ikka küljes...
Aga juba kesköö käes ja üks juba norskab siin. Keeran ka magama sest juba 3,5 h pärast on äratus ja lähme vaatame iidsete Borboduri templite juurest päiksetõusu.


- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Yogia

Yogiakarta

Täna varahommikul jõudsime Yogiakartasse. Seda peetakse Indoneesia kultuuripealinnaks. Selles linnas on mõtet lennujaamast kesklinna sõita nn ametliku taksoga, mida saab lennujaama putkast. Odav ja kvaliteetne ja mingit kauplemist ja onupojapoliitikat pole. Meie soovitud hostel oli full ja sama oli ka kolme teise hosteliga, mis meil tagavaraks oli. Öeldi et on ülestõusmispüha ja palju rahavast. Huvitav, et igal pool on pühade ajal palju rahavast? Kus need inimesed siis muidu on?
Nii, kuna siin tänavatel aadresse pole, ega majadel numbreid siis saab õigesse kohta ainult kelleltki küsides. Õnneks on kohalikud väga abivalmid ja viivad või käekõrval kohale ja ei küsi selle eest rahagi. No kuna meie hostelid olid täis, ise olime rampväsinud ja peaaegu ööpäevläbi söömata, siis jäime ühte lähedal olevasse esimesse vabasse kohta. Neil oli pakkuda ainult Delux tuba, mis on tavapärasest kallim(ca 20 doltsi kahe peale) aga meil oli juba savi ja tahtsime ruttu kuhugi maha istuda. No tuba oli pisike, armsate kollaste kardinatega ja avanes otse põiktänavasse. Vetsupaberit ja linasid polnud, ja kahepeale oli üks froteerätik. Kahtlase puhtusastmega. Sooja vett ka polnud. ja gekod lasevad laeall ringi! Pisikesed! A see eest on tasuta Wifi! Ja seinal on ürgvana kondikas, mis kohalike jaoks tähendabki et on luks tuba. Kusjuures me kasutame seda väga agaralt. Kuigi konditsioneer kuivatab väga õhku siis siinses liigniiskes kliimas on see väga ok. Koha nimi on Sakura hotell ja asub ta Sosrowijayani piirkonnas. Kes siiakanti satuvad siis soovitan soojalt seda kanti. See on vaikne, kitsaste põiktänavatega labürint. Väga kodune ja turvaline. Vähesed turistid segunenud kohalike igapäeva toimetustega. Kõik oluline on käejala juures ja ka olulised vaatamisväärsused saab jalgsi ära käia.
Söömiskohtadest on head ja hubased Supermani restoran ja FM restoran. Need on ka meie piirkonnas. Tegime mõlemas väiksed söögid. Eriti head olid FMi kevadrullid! Üldse mitte sellised nagu eestis on kevadrullid.
Peale kahte õhtusööki jõudsime veel osta endale järgnevateks päevadeks 3 trippi ja käia ka massaazis. Massaaz kestis 90 mintsa ja maksis 50 eeki. Margusele meeldis, aga mulle mitte eriti. Kuidagi valus oli. Aga leidsime teise massaazikoha veel, ehk homme piilume sinna. Jeeeee, ma ju täielik massaazihull!!!
Aga olks ma magama, päev ja öö on täiega sassis. Oleme ju oma unevajadust mingite 4 tunniste uinkutega rahuldanud ja seda nii päeval kui öösel. Ja nüüd ka - Margus juba lõõskab mul siin ilma linata teki all, kohe keeran ise ka magama. 3,5 h pärast on äratus. Rentisime auto koos juhiga hommikul kella 5ks ja tahame minna äsjapursanud Merapi vulkaani vaatama. Vulkaani otsa kahjuks ei lubata.

- Posted using BlogPress from my iPad

Location:Yogiakarta